Meediakommentaar nr 2: "Luurekeskus" ei paljasta midagi

Kes on kes Eesti poliitikas ning millised on nende omavahelised suhted? Esmasaade oli nädal tagasi ning Kesknädala lugejad said selle kohta ka üht-teist siit leheveergudelt lugeda.

Ootused tegelikkusest suuremad

Kahtlemata on tegemist intrigeeriva saateformaadiga, mis paraku ei mängi ennast lőpuni välja. Saatejuht on meil vägagi tuntud tegija, kelle eelmise hooaja „Tőehetk" tői vaatajate tubadesse rohkesti intriigi. Seega ootused olid, tulenevalt saatekirjeldusest ja saatejuhi valikust, suured. Lootsime tőesti näha poliitikamaastiku telgitaguseid ja tőelisi paljastusi. Mida aga pole, seda pole!

„Meediaguru" Mart Juure  ja „professor" Peeter Oja valimine saatesse teeb sellest pigem poliitilise satiiri. Samas Juure kommentaarid Pihli valimisreklaami suhtes vői Peeter Oja vaimutsemised valimistulemuste ja häälte lugemise osas olid siiski parajalt humoorikad. Kuna neid polnud mahutatud ühte pilti ega rubriiki, siis uut „?rapanijat" me sellest ootama ei pea. Muidugi mőista on huumor, eriti tänases kriisiajas, iga saate vajalik koostiselement.

Üht-teist head siiski oli

Huvipakkuvaks kujunes kahe poliitiku teadmiste vastandamine, mis näitab, kui kaugel vői lähedal seisavad reaalsele elule meie poliitikud. Seekordses vőitluses Jüri Pihli ja Valdo Randpere vahel jäi selgelt peale Pihl. Meil on ju heameel teada, et juhtivpoliitikud teavad pooleliitrise „Viru valge" hinda.

Seekordne portreelugu polnud ei kellestki muust kui Keskerakonna juhist Edgar Savisaarest. Pilguheit andis meile pigem lühikokkuvőtte poliitiku viimaste aastakümnete tegemistest, kui avas midagi täiesti uut. Peab märkima, et 20. septembri saates oli üldse ebaproportsionaalselt rohkelt esindatud Keskerakond oma poliitikutega. Kas tuleks siin otsida varjatud konteksti?

Reklaamid pakkusid meelelahutust, nagu nad oma olemuselt tegelikult ongi. Seekordne valik rubriigist „Ulme" koos kommentaaridega oli huvitav ning näitas, kui erinevad vőivad olla valimiskampaania sisud. Aga jällegi käsitleti siin ju ajalugu, kuigi oleks vőinud välja tuua juba käimasoleva kampaania reklaamklippe. Ei saa aru, miks seda ei julgeta teha.

Mis pőhjusel aga seda viieosalist sarja üldse tegema hakati, jääb vaatajale ka pärast teist saadet arusaamatuks. Vaatajana tänaksin, kui saaksin „Luurekeskusest" piisavalt infot valiku tegemiseks tulevastel valimistel. Vői kui saade tőesti avaks uusi dimensioone poliitikute tegemistest. Vői kui avaks poliitikuid?

Kui juba lubatakse LUUREkeskust, siis ootaks ju ka luure tulemusi. Kas meie poliitikud on nii igavad vői pole saatetegijad piisava usinusega oma tööd teinud? Eks seda muidugi hindame vaatajatena kőik koos.

Õnneks on veel ees saatesarja kolm osa, kus võivad lahti rulluda poliitilised pärlid. Jääme põnevusega ootama.

KESKNÄDAL

Jaga |