Rein Ruutsoo: Tallinn tehti Pronksiöö järel asjata süüdlaseks

Kuidas näete nüüd, kümme aastat hiljem, Pronkssõduri äraviimist Tõnismäelt ning hilisemaid rahutusi Tallinnas ja Kirde-Eestis? Mis moel oleks võinud toona selle olukorra lahendada?

Et linnasüdames seisab viitsütikuga pomm, seda tajuti üsna üldiselt. Sellest ka katsed sammas depolitiseerida (punatähe kõrvaldamine, tahvlitel tekstide uuendamine jne). Vastasseisude teravnemine muutus kõigile tajutavaks. Inspireeris seda „20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi“ revideerimise algtaktide kaja. Seega aeg põhimõtteliseks otsuseks hakkas küpsema. Küsimus oli eelkõige sellise teisaldamisviisi leidmisel, mis ei teravdaks eestlaste ja venekeelsete vastasseise. Linnavalitsuses töötanud komisjonide töösse kaasati vaimulikud, Punaarmee veteranide organisatsioonid (nii eestlaste kui ka venekeelsete ühendused), kunstiteadlased jne. Venekeelsetegi veteranide esindajate seas oli neid, kes leidsid, et sõda on ammu möödas ja oleviku suurim väärtus on kodurahu.

2007. aasta kevadel arenesid arutlused samba väärikaks teisaldamiseks üsna konsensuslike arusaamade suunas. Teisaldamine teostunuks avaliku protsessioonina ja seda Tallinna linna juhtide eestvedamisel. Muidugi oli n-ö „leppimatuid“, kelle silmis oli pronksmees mitte sammas langenuile, vaid vabastajaile. Monumendis Tallinna südames nähti kõikvõimalike „õiguste“ taotlemisel tugevat moraalset argumenti. Kevadtalvel alanud arutelusid suudeti venitada seni, et lähenes järjekordne 9. mai. Kuid 2007. aasta 9. mai ei olnud mingi ähvardav „viimane piir“. Seega aega lahenduste otsimisel veel oli, kui seda ikka taheti.

Miks hakati kohe rahutuste ajal Tallinnalt reageerimist ja vastutust nõudma?

Pean valitsusmeelsete PR kampaaniat Eesti lähiajaloo üheks alatuimaks silmamoondeks. Aktsiooni peakorraldajatele koitis, et vahetult USA-reisilt saabunud peaminister Andrus Ansip oli astunud „rehale“. Linna süda oli rüüstatud. Eesti maine oli kannatanud. Elanikkond oli rängalt lõhestunud. Šokis linnarahvas vajas selgitusi. Vaenlane oli Anspil aga omast käest võtta. Tallinna ja Toompea vastuoludest oli juba dividende võetud. Ansip keeldus demonstratiivselt ilusaks traditsiooniks saanud all-linna ja Toompea juhtide pidulikust käesurumisest Lühikese Jala värava juures.

Enda poolt vallandatud katastroofi eest Tallinna juhtide vastutama panemine oli absurdne. Linnavalitsus jäeti ju abitusse seisundisse. Kavadest, mida ja millal Tõnismäel kujuga midagi tehakse, olid linnajuhid vaid umbkaudselt kuulnud. Usaldamatust põhjendati aga Keskerakonna rahvusliku koosseisuga.

Kuid propagandistlik tõde kõlab, et vaakum tuleb kohe täita oma versiooniga rahvavaenlasest. Veenvust lisavad värvikus ja „kujundlikud narratiivid“. Rahva teadvuses kinnistub ja jääb domineerima esimesena välja öeldud „tõde“. Savisaarest süüdlase tegemine järgis poliitilise võitluse küünilist loogikat, et kes esimesena laseb, see viimasena naerab.

Kuidas Eesti meedia kajastas neid sündmusi?

Rööpad, kuidas provokatsiooni kajastada, olid Eesti avalikult parteistunud meedias põhimõtteliselt maha pandud. Sedalaadi poliitiliste varingute edastamise kogemus puudus. Klišeed, sättumused jne kaalusid, vähemalt katastroofiööle järgnevatel päevadel, professionaalsuse järsult üles. Niigi kolletav ajakirjandus mõnules kaupluserüüstajate, süütajate jne piltide tiražeerimisel.

Märatsemiste sõnalised kuvamised olid talitsetumad, aga sildistamist ja „kollektiivse süü“ omistamist oli küllaga. Isegi poisiealisi kaake ja naiivselt naeratavaid tütarlapsi, kes imetlesid purustatud poeaknast haaratud lillesülemeid, serveeriti siis tüüpiliste „vene pättidena“. Kuna veetsin selle öö ise linnas, siis nägin sedalaadi stseene, kohati mingis häppeningi-maiguga unes kõndimisi ka ise pealt. Märuli teisel õhtul löömaks valmistunud seltskond oli aga hoopis teisest puust.

Rahvuslikku vaenu õhutav meedia ei teinud märkama, et kogu märuli suhteliselt „kiire lõppmäng“ oli võimalik vaid seetõttu, et venekeelsete absoluutne enamus märulis kaasa ei löönud. Ma ei kiirustaks sedalaadi kõrvaltvaataja positsiooni säilitamises tingimata lojaalsuse märki nägema. Aga „vene mäss, verine ja halastamatu“, nagu seda on iseloomustanud Puškin, jäi olemata. „Savisaare venekeelne valija“ vandaale toetama ei tulnud. Ja see oli otsustav. Rahumeelse, naiste ja lastega massimeeleavalduse vastu, mis oleks keskendunud protestile valitsuse salakavaluse ja politsei brutaalsuse vastu, oleks valitsus olnud üsna võimetu. Murelik rahvusvaheline avalikkus oleks nõudnud „kompromissi“.

Kuidas hindate järgnenud demagoogiat Eesti sees? Miks pöördus või pöörati osa nördimust Edgar Savisaare vastu?

Eesti meedia parteilisus on tuntud tõsiasi. On rida ajakirjanikke, kellele, kui kõneks on Savisaar, ei maksa ajakirjanikueetika krossigi. Pea eranditult väänatakse fakte, et saaks aga Savisaart näidata halvas valguses. Loomulikult eeldab kodanik, et just linnaisad kontrollivad, mis nende haldusalas toimub ja seega ka selle eest vastutavad. Fakti, et linnavalitsus jäeti kõrvaltvaatajaks, varjati hoolikalt. „Veresüülise“ Savisaare (tema ema oli võrgumeedia väiteil venelane) ja märatsejate vahele pandi võrdusmärk.

Vallandati uskumatut kuri äraspidine „loomingulisus“. Teisiti kui nurjatuks ei saa nimetada populaarseks kirjutatud narratiivi Savisaarest, kes olevat oma kabineti aknast, just nagu keiser Nero omal ajal süüdatud Roomat imetles, nüüd põlevat Tallinnat nautinud. Tänavamäratsejaid tituleeriti kohe „Savisaare valijateks“, keda ta ei olnud tahtnudki korrale kutsuda, vaid nautinud sündinud kahju. Sellel kurjal väljamõeldisel pole ei linnajuhtide ega Savisaare suhtumisega midagi ühist. Toompea põhitegevus oli olnud Tallinna juhtidele kaigaste kodaraisse pildumine, isikliku vaenamise õhutamine, ja nüüd, kui Savisaar oli seatud sündinud fakti ette, ei saanud koostöö laabuda.

Nõudmine, et Savisaar sadu märatsejaid-vandaalitsejaid taltsutaks, oli provokatiivselt absurdne. Võimalus sedalaadi katsetegi eduks oli tühine. Küll oleks ajakirjandus saanud magusa pildi sellest, kuidas Savisaar oma valijaid „julgustas“. Julgen seda eeldada, väga hästi mäletades, kuidas MRP (Molotovi–-Ribbentropi pakt) tühistamist nõudvat konverentsi illustreeris foto, mis oli pildistatud just nii, et svastika jääks Savisaare pea kohale!

Sellest lõbust jäädi nüüd ilma. Tegelikult oli linnapea sunnitud pealt vaatama, kui osavalt purustati tema kava Keskerakond Eesti ülekaalukalt võimsamaimaks parteiks kasvatada. Pronkssõduri konflikti keskmest nö valgel hobusel välja toimetanud linnajuhi poliitiline kaal oleks tõusnud nii eestlaste kui ka venekeelsete seas. Keskerakonnast oleks saanud kõige laiapõhjalisem partei. Ja just sedalaadi plaanis täitumist kartsid ansiplased rohkem kui Tallinna süüdanud tuld.

Milline võis olla Venemaa roll aprillirahutustes? Kas Venemaa tahtis või oli tal sellest mingit kasu?

 Venemaa osa pingete kruvimises, mõnede inimeste juhendamises jne on kaheldamatu. Venemaa põhihuvi on taastada kontroll Eesti üle. Üks selle võtteid on ebastabiilsuse süstimine Eestisse. Selleks kõlbab paraku kõik. Dmitri Ganini traagilise surma asjaolude selgusetus lubab väita, et Eestis nagu mätsitaks juhtunut, ja seda natsionalistidest süüdlaste varjamiseks. Eesti kui riigi usaldusväärsuse õõnestamine, meie maine ulatuslik kahjustamine, meie kui ebastabiilse „Peterburi eeslinna“ isoleerimine Läänest, kukkus aga läbi.

Miks hakati pärast rahutusi korraldama nn kodurahufoorumeid? Kuidas neile reageeriti?

Minu arvates oli venekeelse kodanikuühiskonna rahustamiseks suunatud pingutuste mõnitamine sügavalt alatu ja ajakirjanduse moraalitust paljastav. Süstemaatiliselt diskrediteeriti üritust, mis teenis ju Eesti huve ja sai tunnustuse nii diplomaatide kui ka „demokraatiaindeksite“-koostajate raporteis. Savisaare algatus oli tugev poliitiline käik. See oli keskne – kui mitte ainus – oluline avalik foorum, kus venekeelsete olemasolugi ja nende probleeme tunnustati ja neile sõna anti. Sadadesse ulatuv osavõtt maandas pingeid.

Savisaar sai tõesti kontakti ja taastas usalduse Eesti poliitikute vastu. Et Savisaare dialoogipakkuv algatus oli ainus sellelaadne, selles saavad reformarid ja isamaalased vaid ennast süüdistada. Venekeelsete valijate usalduse kaotanud poliitikud alustasid just siis Keskerakonna kui „venelaste partei“ demoniseerimisega.

Nii poliitikud kui ka meedia võtsid kohe kursi foorumite isoleerimisele ja osalejate halvustamisele. Foorumeil, kus oli tõesti väga mitmesuguseid sõnavõtte, kujutati eranditult Eesti-vastaste kogenemistena, peaaegu et mässuööde jätkuna. Venekeelsete ees esineda julgenuid, „punaprofessoreid“, nagu seda omal nahal kogesin, halvustati. Kasutati sama taktikat, millega eestlasi oli peletatud Savisaare parteist.

Kuidas muutus Eestis poliitiliste jõudude vahekord ja erakondlik maastik pärast aprillisündmusi?

Tallinna kesklinna segipeksmine ähvardas n-ö omast võttest seliliminekuga. Ansipi ja tema partei päästis katastroofist Savisaart demoniseeriv meediahüsteeria. Poliittehnoloogia vaatenurgast oli Pronkssõduri kesklinnast kõrvaldamise aktsiooni „kajastamine“ väga edukas. Koalitsioonikaaslaste – isamaalaste kasvav mõjukus oli Ansipi partei peamine peavalu. Reformerite ja isamaalaste majanduspoliitiline profiil oli üsna lähedane. Kuid liberalistliku ideoloogia „parim enne“ hakkas Eestis läbi saama. Rahvuspoliitiliselt pingestuvas atmosfääris olid trumpässad isamaalaste varrukas. Suuresti „endistele“, s.t EKP tegelastele toetuvate reformarite väljavaade hegemoonina püsida sõltus sellest, kuivõrd edukas ollakse võitluses ka „parima eestlase“ tiitlile. Arenev sambasaaga pakkus selleks hea võimaluse. Reformarid, kes reklaamisid end rahvusülese majandusjõuna, peaaegu et globalistliku parteina, tegid kannapöörde. Savisaarelt võeti initsiatiiv ja väljavaade Isamaa päästja rolli asuda. Koalitsioonikaaslased-rahvuslased aga suruti parimate eestlaste taharitta. Ansipi kui otsusekindla, tõelise eesti mehe kuvand pidi summutama viimase mälestuse miilitsakoerte klähvimisest Tartus 1988. aasta talveöös. Raudmehe kuvandit murendav video kalmistul „okupatsioonisümboli“ jalamile pärga asetavast Ansipist redigeeriti mitte-midagi-ütlevaks.

Milline oleks olnud olukord rahvussuhetes Eestis praegu, kui Pronkssõdurit poleks aprillis 2007 Tõnismäelt ära viidud?

Sotsioloog Rogers Brubakeri uurimuste kohaselt võimendab rahvussuhteid Eestis „tähendusliku kolmanda“ eriline roll. Selleks kolmandaks, pealegi rõhutute ja alandatute kaitsjaks, on Venemaa. „Põlvedelt tõusev“ Putini Venemaa vastandab end kõigele, millel on oluline koht enamiku eestlaste eneseteadvuses: liberaalsele maailmakäsitlusele, NATO-le, Euroopa Liidule jne.

Venekeelsed identifitseerivad ennast järjest enam „tähendusliku kolmandaga“. Sisuliselt tajuvad nad end nagu „irrendeta“, s.t kui ajaloolisest kodumaast poliitilis-vägivaldselt lahti rebitud suurrahva kild, aga mitte kui vähemus. Täiesti vastandlik on ka eestikeelsete ja venekeelsete hinnang sellistele võtmekaaluga sündmustele nagu Krimmi annekteerimine ja agressioon Ukrainas. Krimmi annekteerimise valguses on Tartu rahuleping ju tühine paber! Eestlastele mõjub hirmuäratavana tõik, et rahvusvahelist õigust asendab „vene maailma“ ühtsuse kõikeõigustav loogika. Geopoliitiline vastasseis peegeldub Eestis seega tagasi kogukondade vahelise pingena. Maailmakorra aluseks seatud narratiividel puudub ühisosa. Seega on pingete kasv rahvussuhetes vältimatu. Eesti kaitsepoliitilised sammud, nagu NATO tõrjeüksuste vastuvõtmine, saavad tõlgenduse, nagu oleks see oht emakesele Venemaale.

Milliseks oleksid kujunenud või võinud olla Eesti–Vene suhted, kui Pronkssõdur oleks jäänud oma kohale?

Kardan, et mitte oluliselt erinevaks. Tänase Venemaa suhted naabritega kujundab „20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi“ tagajärgedega võitlemine. Teiste sõnadega, Venemaa geopoliitilise staatuse taastamine kujundab ka meie suhete peamised jõujooned. Putini Venemaa ei lepi vähemaga kui „allaandmisega“, s.t sel või teisel viisil Eesti kui provintsi staatuse taastamisega. Suhete parandamise võtmed on praktiliselt täielikult Venemaa kätes.

Küsis AIVAR JARNE

[fotod]

Reformierakonna valimisreklaam märts 2007.

Pronksiöö ajal lõhutud lehekiosk Pärnu maanteel.

Jaga |