Ülo Vooglaid: Erakonnad põevad ebaprofessionaalsusest

JAANUS KÕRV,      27. oktoober 2004


Millest jääb Eesti erakondade puhul puudu, mida on palju ja mida üldsegi pole?
See vajaks vastavat uuringut ja kuna seda pole, saan ma vaid öelda oma arvamuse.
Esiteks. Mulle tundub, et peamiselt jääb puudu professionaalsusest. Inimesed ühinevad erakonda seetõttu, et jagatakse mõningaid põhimõttelisi seisukohti ja tahetakse siiralt asjas osaleda. Siis aga, kui ebameeldivused tekivad, ei saada aru, miks need püsivad ja süvenevad. Ei suudeta hõlmata süsteemi, ressurssi, mis puuduste vähendamiseks või kõrvaldamiseks on vajalik, ei kujutata ette tingimusi nende ressursside kasutamiseks. Samuti ei teata printsiipidest või printsiipide süsteemist, mida tuleks oma tegevuses kasutada. Ei teata ka kriteeriumi hindamisest, mistõttu edasi ja tagasi sidestada ei saa. See tähendab, et kogu tegevus kujuneb mitteprofessionaalseks, seega ka ebaedukaks.
Teiseks. Erakondades ei ole välja kujunenud sellist süsteemi, mis võimaldaks inimestel end kogu aeg täiendada. Tänapäeval peab olema pidevalt õppes ja seda n-ö seestpoolt, inimese teadlikkusest tulenevalt, mitte, et keegi selleks sunniks. Tavaliselt inimene end täiendada ei viitsi ning muudkui tulistab, laadimiseks aega ei jäeta ja varsti selgub, et padrunisalves on tühjad hülsid. Tehakse üritus ürituse otsa, nii et suits käib välja ja arvatakse, et see on hea, kuid tegelikult ei anta üldse aru, mis sellega kaasneb.
Kolmandaks. Järjepidevus, järjekindlus, ühe asja lõpule viimine: need jätavad kõikide erakondade puhul soovida. Alustatakse küll hooga igasuguste asjadega, räägitakse kõvasti meedias, kuid kuhu see alustamine välja jõuab? Ega alustamiseks ole ju midagi vaja, tähtis on, et lõpuks kuhugi ka välja jõutakse ja loodaks süsteem, mis iseregulatsiooni teel edasi hakkab toimima.
Nõrk on ka teoreetiline-metodoloogiline alus, mis võimaldab mõtestada. Keel on ju see, tänu millele inimesed üksteisest aru saavad, oma mõtteid väljendada ja teistele edastada suudavad.
Ma tean üht erakonda, kus eesmärgi mõte on üle jõu käivalt keeruline. Nad ei tea eesmärgi koostisest, struktuurist, eesmärgi funktsioonist ja dünaamikast mitte midagi. Samas on erakond väga kõrgel positsioonil, kuid olles kõrgel kohal, on inimesel piinlik öelda, et ma ei tea. Algabki valetamine ja varjamine.
Valimissüsteemist rääkides võib öelda, et tervikuna see väga hea ei ole. Sest nimekirjas kandideerimise korral osutuvad valituks isikud, keda polegi õieti valitud. See jutt, et ise me neid valisime, on vale – neid ei ole valitud.

Kas erakondade arengus nende tekkimise aegadest siiani võib täheldada ka midagi, mis on positiivsemaks muutunud?
Väga sümpaatne ilming Eesti poliitilises elus on see, et pea kõikides erakondades on loodud noorte ühendused, millega on hakatud hoidma põlvkondade sidet. Ka see on sümpaatne, et vanemale põlvkonnale, kes poliitikas enam ei osale, kuid kel on huvi sellega kursis olla, on antud võimalus koos käia.
Nihkumine paremuse suunas on ka see, et on loodud mitmesuguseid infosüsteeme: küll ajaleht ja muid kanaleid, et operatiivselt ja usaldusväärselt aidata inimestel olla informeeritud. Sealjuures antakse hinnanguid seni tehtule, seega toimib ka tagasiside.
Ühe erakonna ajalehe nimi oli Võta võim, kuid võimu ei tohi võtta, see on usurpeerimine. Võim usaldatakse erakonnale, kui ta seda väärt on. Hea märk on, et kui seletus juhtkonnani ja toimetuseni jõudis, ajalehe nimetus muudeti.

Kas kümne aasta pärast võime öelda, et meie erakonnad on teinud silmanähtava sammu paremuse poole?
Raske öelda ... Ma loodan, et Eesti kujuneb tasapisi ikkagi demokraatlikuks riigiks, et diktaatorlikud ja manipulaatorlikud tendentsid tõrjutakse tagasi ja me ei lase kasvatada süsteemi, kus mingisugused rahamehed endale kohti ostavad. Loodan, et varsti tulevad seaduseparandused, mis sellistel asjadel toimuda ei lase.
Teiseks ma loodan, et kehtestatakse professionaalsuse printsiip. See tähendab, et avalikku teenistusse ei saa tööle inimene, kel selleks ettevalmistus puudub. Siin on eelduseks, et ülikoolidele tekiks kohustus võimaldada inimestele mitte ainult erialane, vaid ka kutse- ja ametialane ettevalmistus. Sest kõik on ju mingil ametikohal, kuid ametialast ettevalmistust Eestis võimalik saada ei ole. Praegu pole ülikoolid seda soostunud tegema, kuid ma loodan, et hakkavad.
Loodan, et mingi hulk erakondadest lakkab olemast ja jääb kaks-kolm suurt erakonda. Üks oleks vasakpoolsem, demokraatlikum, teine konservatiivsem. Ehk teisisõnu: ühelt poolt innovatsioonile ning teisalt säilitamisele, olemasolevate struktuuride kindlustamisele orienteeritud erakonnad. Võimu puhul tuleb ka siin kaldumist kord ühele, kord teisele poole, kuid jutt pole enam sellest, kes kellele ära teeb, vaid sellest, kuidas Eestimaad, mida meil on ju üks, hoida. Tähtis on need süsteemid tugevaks muuta, mis iseregulatiivselt funktsioneeriksid. Mitte, et kuidas keegi juhib, vaid kuidas iseregulatsioon toimib. See on peamine ning kui me seda suudame, siis on hästi ja erakonnad omal kohal.

Intervjuu

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)