Pettumus ja kurbus

E. Kleinson,      30. aprill 2003


Möödunud aasta lõpus räägiti, et jaanuarist 2003 saab lesk abikaasa pensioni, kui see oli suurem lese pensionist.
Nüüd tuli aeg, kus õnnetus oligi käes. Minu raskelt haige abikaasa suri ja jäin üksi. Läksin pensioniametisse, et asja kohta teavet saada. Sealt vastati, et kahjuks oli see ainult jutt ajalehtedes, ametlikult see jõustunud ei ole.
Olen üksik sundüürnik Tartus. Varem oli rahulik elu ja odav üür. Majas on kõik korterid ühesugused. Pärija maja heaks midagi ei tee. Mõned korterid on ära müüdud, minul ostmiseks raha ei ole. Pension on mul nüüd 1499 krooni. Maksan pärijale kallist üüri - 15 krooni ruutmeetrilt aga majas pole korralikku tualettigi. Küttepuud on kallid, samuti elekter, vesi, arstirohud. Nüüd veel maamaks ka. 11 aastaga ei ole olukorda lahendatud. Tuhandetelt inimestelt võeti kodud, rahareformiga nulliti hoiused, EVP-dega ei saanud midagi erastada. Ebainimliku reformi tegijad istuvad riigikogus ülikõrge palga peal, miljonid kaovad siia-sinna - keegi millegi eest ei vastuta. Nüüd on uusrikastel uhked majad, korterid, suvilad, luksusautod ja mis kõik veel. Kõik varad on kokku aetud vana põlvkonna pensionäride tööpanuse arvelt. Aga elatusraha antakse neile kui kerjustele. Pole vist maailmas teist riiki, kus vanu inimesi nii vihatakse ja noori nende vastu üles ässitatakse. Ei ole meil ühtki teist vaenlast karta vaja, eestlane hävitab oma rahva ise.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)