Virumaa maaelu ja põllumajandus augustis 2009

Kahjuks ei võetud mõnigi kord arvesse ajakulgu ega muutusi majandusarengus. Usuti, et on õige alustada samast kohast, kust meie esivanemad.

Lääne-Virumaa areng on olnud teistest piirkondadest veidi erinev. Meie ei säilitanud suuri majandeid ega pidanud konkurentsivõimeliseks 20 ha ja kahe-kolme lehmaga talusid.

Oli tulnud uus tehnoloogia ja ka inimese nõudmised olid 70 aasta jooksul oluliselt muutunud. Väike talu võib spetsialiseeruda kitsale tootmisele, turismile ja olla vägagi edukas.

Eesti põllumajanduse ümberstruktureerimine

Kahjumiga töötav talu perele elatist ega koolitust ei võimalda. Täna ei ela keegi ainult kapsast ja kartulist. Noored ei soovi olla esiisade tasemel. Järjekindel taluperemehe ja põllumajandusettevõtja, väikeste ja suurte vastandamine on Eestile kalliks maksma läinud.

Lääne-Virumaal on põllumajanduse kaubatootjateks jäänud 90 talu ja ettevõtjat. Poole hektari kapsakasvatajatest, kolme lehma pidajatest ja 20-hektariliste talude peremeestest on saanud 300–3000 hektarilise talu 100–500 lehmaga talunikud ja peremehed. Eesti farmer on külas tööandja ja maaelu edendaja. Linnas või Itaalias elavat omanikku huvitab eelkõige kasum.

Rakvere rajoon oli Eesti suurim põllumajandusrajoon, andes 11 protsenti kogutoodangust. Nüüd annab Lääne-Virumaa 15 protsenti Eesti põllumajandustoodangust. Meid on innustanud ettevõtlikkus ja tahe säilitada kodumaine tootmine, töö maapiirkonnas ning maaelu oma rõõmude ja muredega. See on meil õnnestunud läbi raskuste ja võitluse.

Ebavõrdne konkurents

Eesti põllumajandusele oli taas maagiline üheksaga lõppev aasta 1999, mil tootmise lõpetasid sajad talud ja ettevõtjad. Piimatöötlejate soov Uus-Meremaa võiga üleöö rikkaks saada ja maksta talunikule piima eest sandikopikaid oli suurim lollus. Vea tegi ka Eesti valitsus, kui ta müüs piimatööstused välismaalastele ega tagastanud neid seaduslikele järeltulijatele – talunike piimaühistutele.

Ühistegevuse läbi suutsime piimatootmise siiski uuesti jalule tõsta. Kuid põllumees ei ole saanud töötleva tööstuse omanikuks kõrgete ostuhindade tõttu, ühistud ei ole turul tegijad. Maailma majanduskriis ja ebavõrdne konkurents Euroopa turul ning turustuskanalite puudumine on meid seadnud väga abitusse olukorda, kusjuures Eesti Vabariigi valitsus on maamehe moraalsest ja rahalisest toetusest ilma jätnud.

Eesti on ainuke riik Euroopa Liidus, kes vähendas riigipoolseid otsetoetusi. Tagajärg ongi käes. USA oma riigi põllumajandustoetusega, Uus-Meremaa oma loodustingimustega ja vanad Euroopa Liidu maad oma suurte toetustega suruvad piima kokkuostuhinna alla. Vanades EL maades makstakse põllumajandustoetusi neli-viis korda enam kui Eestis. See on 10–12 tuhat krooni hektari kohta. Võrdse kohtlemise korral saaks Eesti põllumajandus aastas neli-viis miljardit krooni.

Eesti piimatootja saab igalt liitrilt ühe krooni ja 20 senti kahjumit. Meie riik võttis otsetoetuste vähendamisega – 335 miljonit – igalt piimaliitrilt veel 20 senti vähemaks. Samal ajal leidis Läti valitsus mõne tunniga 600 miljonit krooni põllumeeste toetamiseks.

Põllumehed on jäetud enda ja saatuse hooleks

Praegu tunneb Eesti põllumees end kui möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel, tehes tasuta tööd, sest esmalt on vaja laenud ja liisingud maksta ning 20-liitrise kanistriga sularaha eest kütet osta.

Eesti praegune põllumajanduspoliitika võib anda surmahoobi paljudele taludele ja ettevõtetele. Me ei ole Euroopa turul konkurentsivõimelised, kui 1,8 miljardit krooni 2007–2013 MAK investeeringuraha täielikult kasutamata jääb. Siis oleme lõplikult Euroopa kaardilt maha kantud kui põllumajandusega tegelev riik.

Lääne-Virumaal on veel vaja vastavalt euronõuetele rekonstrueerida 40–50 loomakasvatushoonet ja sõnnikuhoidlat, aga oma finantside puudumise tõttu jääb see ära. Eesti põllumajanduses on investeeringute puudujääk 20 miljardit krooni. EL summade mittekasutamisel suureneb puudujääk veelgi. Lääne-Virumaal võib ainuüksi 2008. aastal loomakasvatushoonete ehitamiseks ja rekonstrueerimiseks rahuldatud taotluste alusel 12 ettevõtjal kasutamata jääda 58 miljonit krooni.

Põllumeeste probleem ei peitu suurushullustuses ega reaalsustaju kaotamises, vaid ajas ja kohas (EUROOPAS), kus me elame. Aastatel 2004–2006, mil avanesid Euroopa Liidu toetusrahad, oli meie maakonna põllumeestel investeeringu puudujääk üle 1,5 miljardi krooni. SAPARDI programmi abil saime küll soetada masinaid ja kuivateid, kuid säilis suur mahajäämus loomakasvatushoonete ehitamisel ja rekonstrueerimisel. Ka tööjõupuudus sundis otsima kaasaegsemaid lahendusi, tõstma tööviljakust ja parandama töötingimusi.

Nagu teiste maade kogemused näitasid, võimaldab uus veiste vabapidamise viis tõsta lehmade produktiisust 2000–3000 kilogrammi piimani lehma kohta aastas. Lautade rekonstrueerimise tingis aga meie asend – me asume Pandivere ja Põltsamaa-Adavere nitraaditundlikul alal.

Eesti vabariigi valitsuse määrus kohustas kõiki rohkem kui kümne lehma pidajaid omama 31. detsembriks 2008 sõnnikuhoidlad, millesse mahuks kaheksa kuu sõnnik. Ainult kompleksne lahendus võimaldas seda ülesannet täita. Maakonnas on ehitatud või rekonstrueeritud 25 loomakasvatushoonet maksumusega 450 miljonit krooni ja üle 50 sõnnikuhoidla maksumusega 90 miljonit krooni. Suuremal osal nendest objektidest lasub ka pangalaen. Kõik nimetatud ettevõtmised langesid perioodi, kus piimatootmine andis liitri kohta ühe krooni kasumit. Nagu eespool mainitud, annab iga liiter täna ühe krooni ja 20 senti kahjumit.

Trööstitu bilanss

Toon siinjuures ära ühe 400-pealise lauda tegeliku maksumuse põllumajandusettevõtja jaoks. Keskmiselt maksab ühe lehma koha ehitamine 50 000 krooni, seega saame lauda maksumuseks 20 miljonit. Euroopa Liidu toetust ei saa ettevõtja enne, kui laut on valmis ehitatud ja kasutusele võetud. See tähendab, et on võetud pangalaenu 20 miljonit 10 aastaks, intressiga 4,7 protsenti aastas. Lõplikuks maksumuseks kujuneb koos intressidega 25 miljonit krooni.

Euroopa Liidu fondidest saadava toetuse suurus oli kaks miljonit krooni. Toetuse suurus olenes Eesti vabariigile selleks otstarbeks antud rahaliste vahendite suurusest ja taotlejate arvust.

Laenu tagasimakse on aastas keskmiselt 2,3 miljonit krooni ehk kuus 190 000 krooni. Laudas, kus on 400 lehma ja müügipiima lehma kohta vähemalt 8000 kg, saab ühe krooni kasumi juures 3,2 miljonit aastas. Järelikult oli ehitamine reaalne. Vähesel määral kergendas laenu tagasimaksmist EL toetus.

Uues olukorras kergendaks investeeringute teostamist toetuse 50-protsendiline ettemakse, kuid kahjuks Eesti Euroopa Komisjonilt seda luba ei ole saanud. Eriti oluline oleks see 2009. aasta ehitustel, mille toetussumma on 7,8 miljonit krooni.

Täna on see kõik aga unelm. Reaalse talu või ettevõtte maksevõime analüüsi alusel ei anna ükski pank enam põllumehele laenu. Ka tagatiseks ei ole midagi panna.

Ettepanekud kriisist väljumiseks

1. Nõuda Euroopa Komisjonilt liikmesriikide põllumeeste võrdset kohtlemist. Meie oleme valmis ka selleks, et Euroopa Liidus lõpetataks täielikult põllumajandustootmise subsideerimine.

2. Eesti Vabariigi valitsus peab taastama 2009. aasta TOP-UP-is Eesti riigi osaluse otsetoetustes 335 miljoni krooni ulatuses. 2010. aastal peab säilima TOP-UP-is 791 miljoni krooni ulatuses otsetoetusi.

3. Tuleb anda riigi garantii põllumajandussaadustele, eriti piimatoodetele, nende ekspordil kolmandatesse maadesse, eelkõige Ukrainasse. Eesti piimatooted on konkurentsivõimelised kõikides maades, see on ainuke tootmisala, kus oma riigi vajadusest jääb üle.

4. Piimandussektori edukus oleneb sellest, kas piimatootjate ühendusel EPIKO on olemas töötlev tööstus. Ettepanek on suuri võlgnevusi omav tööstus riigistada ja anda piimatootjate ühendusele pikaajalise laenuga.

5. Taastada Eesti piirituse tootmine kodumaisest teraviljast, mis garanteerib töö 500-700 teraviljatootjale, võimaldab riskideta kasvatada rukist ka halva ilma korral nagu möödunud aastal.

6. Toetada TÜ-d KEVILI oma tootmisbaasi, elevaatori ja ladude rajamisel.

7. Taastada riigi osalusega rahvapank koostöös võõrastes pankades hoiustajate ja põllumeestega. Miks peame tootma kasumit Rootsi pankuritele? Eesmärk oleks investeeringute rahastamine ja põllumajanduskindlustuse süsteemi loomine.

8. Mitte lubada imporditud toorainest toodete turustamist eestimaise toidu ja joogi pähe. Leivas pole peale vee midagi kodumaist, sest eesti rukist jätkub vaid 10 protsendi leiva valmistamiseks. Avalikkusele on teada, et Viru Valge tooraineks on Aafrika piiritus. Toodetele tuleb panna märgistus tooraine päritolu kohta.

ÜLO NIISUKE

Virumaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees

Jaga |