Palk kui tööjõuturu tasakaalu tingimus

OLEV RAJU,      06. detsember 2006


Vaatluse alla tulevad kaks probleemi: turu tasakaal, kui majanduse parim seisund antud situatsioonis, ja tööjõuturu tasakaal Eestis; õigemini – tööjõuturu tasakaalust väljasolek koos sellest tulenevaga.

Joonisel 1 on kujutatud vist küll kõigi majandusteooria jmt majandusõpikute lähtepunkti kajastav situatsioon. Tavaliselt rõhutatakse neis veel, et mida suurem on hind, seda väiksemat kogust nõutakse, ja vastupidi – mida väiksem on hind, seda suuremat kogust nõutakse. Pakkumine käitub diametraalselt vastupidiselt: mida suurem on hind, seda suuremat kogust on pakkuja valmis turule paiskama. Olgu meil nõudmine ja pakkumine tasakaalus, s.t müüakse kogus q0 hinnaga p0. Majandusteadlased peavad üksmeelselt seda situatsiooni mis tahes konkreetse turu parimaks lahendiks.

Parim turg on tasakaalus turg

Tõestamaks, kas see ikka on optimaalne situatsioon, vaatleme juhtumit, kus sellest tasakaalust välja minnakse. Ütleme, et riik või mõni muu organisatsioon kehtestab sooviga aidata tarbijaid piirhinna p1, mis on tasakaaluhinnast p0 väiksem. Hind on nüüd madalam, aga, nii paradoksaalne kui see ka pole, tarbija kaotab. Hinnaga p1 küsib tarbija kogust q2, kuid selle madala hinnaga on pakkuja nõus turule paiskama vaid koguse q1. Kuna q2 on oluliselt suurem kui q1, tekib turul q2 ja q1 vahel oluline vahe. Nõutav kogus on pakutavast suurem. Loomulikult saab tarbija osta vaid pakutava koguse q1, mitte rohkem.
See nõudluse ja pakkumise vahe ongi see kurikuulus defitsiit, mida me juba hakkame unustama. Tuli välja, et tasakaaluhinnaga saab tarbija suurema koguse kui kunstlikult alandatud hinnaga. Ükski hind, mis erineb tasakaaluhinnast, ei võimalda tarbijale sellist kogust nagu tasakaaluhind.

Joonis 1. Turutasakaalu ja defitsiidi kujunemine

Võtame nüüd vaatluse alla tööjõuturu. Meie palk ehk, lihtsamalt öeldes, tööjõu kui spetsiifilise kauba hind, on kindlasti õigest hinnast madalam. Aga see tähendab reaalselt turul pakutava tööjõu koguse vähenemist võrreldes tasakaaluhinnaga. Kuhu see tööjõud siis jääb?
Tööjõu kui kauba pakkumise eripäraks on asjaolu, et inimesed ei saa seda märkimisväärse aja ulatuses edasi lükata; veel vähem sellest üldse loobuda. Kas loobume oma tööjõu pakkumisest, kui meie palka kärbitakse näiteks 500 krooni võrra ja üritame elada närusest töötu abirahast? Ei, me ei tee seda, vaid töötame edasi.
Teaduses öeldakse selle kohta, et tööjõu pakkumise elastsus on hästi väike. Mida see reaalselt tähendab? Kui tööjõu pakkumist ei saa nälja ähvardusel edasi lükata, palk aga on tasakaaluhinnast väiksem, siis juhtubki see, mis praegu Eestis toimub – inimesed hääletavad jalgadega: good bye, Eesti; tere, Soome, Norra, Iiri jne.
Küsimusele, kui palju eestlasi töötab praegu välismaal, on üliraske vastata. Ametlikud arvud, mis on kuskil 10 000–12 000 ringis, osutuvad kindlasti valeks. Olen viimasel ajal küsinud kõigilt oma tuttavatelt, kes on välismaal tööl: kas see on ka kuskil kirjas, s.t kas sa läksid n-ö ametlike kanalite kaudu? Üheteistkümnest üks ütles: jah! Kindlasti ühe puhul võib see olla nii või teisiti, üheksa puhul, kes on läinud omal initsiatiivil, on selge, et neid pole keegi registreerinud.
Mis see kaasa toob? Okuni nn. rusikareegel seob omavahel töötajate arvu muutuse ja SKP muutuse. Kui töötajate arv väheneb (suureneb) 1% võrra, siis SKP vastavalt suureneb (väheneb) 2,5% võrra. Teeme ligikaudse arvutuse. Ütleme, et meil on 600 000 töötajat ja välismaale on läinud 30 000. (Viimane on vist isegi tagasihoidlikult võetud) Seega on töötajate arv meil 5% väiksem; SKP aga seetõttu koguni 12,5% väiksem.
See on hind, mida Eestil tuleb maksta selle eest, et meie tööjõuturg ei ole tööjõu madala hinna tõttu tasakaalus. Jutt on rohkem kui 10 miljardist kroonist. Mis aga puutub sellesse, et välismaal töötajad toovad osa teenistusest Eestisse, siis see suudab korvata vaid murdosa vahest.

Kus on Eesti palkade tasakaalupunkt?

Loomulikult kerkib küsimus: kui suur on tööjõu hind, mis viiks tööjõuturu Eestis tasakaalu? Tasakaal kujuneb eri tüüpi turgudel erinevalt. Kuni viimase ajani eksisteeris Eestis tööjõu osas suletud turg (vastandina kaubaturule, mis meil on juba ammu üliavatud). Eesti inimeste töölesiirdumist välismaale pidurdasid lisaks keelebarjääridele ka juriidilised piirangud.
Suletud turgudele on iseloomulik vaba turu seaduspärasuste piiratud toime. Nüüd oleme sisenemas EL-i ühtsele tööjõuturule. Rõhutan veel, et EL-is on ühtne vaba turg mitte ainult kaupadele, vaid ka kapitalile ja tööjõule; s.t on olemas vaid üks ühtne tööjõuturg kogu EL-is. See tähendab, et peame rääkima ka Eestis EL-i ühtsetest tasakaaluhindadest tööjõuturul.
Tabelis 1 on toodud enamiku EL-i maade tunnipalga-statistika. Eesti keskmine tunnipalk on ca viis korda väiksem kui EL-i nn vana 15 liikmesriigi keskmine (tegelikult on vahe veidi väiksem, sest ka maksukoormus on Eestis natuke väiksem; tabelis on aga bruto-, mitte netopalk). On selge, et kui suurendaksime oma palku EL-i keskmisele, s.o 4–5 korda, siis keegi nii kergelt ära ei läheks.
EL-i keskmist palka on muidugi raske kohe maksta. Korduvalt on kõlanud väited, et Eesti on nii vaene, et ei jõua üldse rohkem maksta kui praegu. See on loomulikult vale.
Tabelis 2 on toodud sisemajanduse koguprodukti SKP (inimese kohta) võrdlus Euroopa riikides (lisatud USA ja Jaapan). Arvesse on võetud ka hinnataseme erinevused riikide vahel.

Tabel 1.
Keskmine tunnipalk EL-is 2004 ja 2005 (rahvuslikes rahaühikutes, sulgudes – kasvutempo aastas)
Riik 2004 2005
Austria EUR 20.84 (1.5%) no data
Belgia EUR 26.02 (2.4%) EUR 26.60 (2.2%)
Tshehhi CZK 182.25 (EUR 5.71) (7.2%) no data
Taani DKK 228.24 (EUR 30.68) (3.1%) no data
Eesti EEK 64.80 (EUR 4.14) (6.9%) no data
Soome EUR 26.80 (4.3%) no data
Saksamaa EUR 24.13 (0.1%) EUR 24.33 (0.8%)
Itaalia EUR 32.62 (2.9%) no data (2.8%)
Läti LVL 1.82 (EUR 2.74) (10.1%) LVL 2.08 (EUR 2.99) (13.6%)
Leedu (2003) LTL 10.69 (EUR 3.10) (4.2%) no data
Luksemburg EUR 22.40 (2.9%) EUR 22.50 (4.1%)
Malta MTL 3.16 (EUR 7.38) (1.6%) MTL 3.21 (EUR 7.47) (1.6%)
Holland EUR 27.44 (3.4%) no data
Poola PLN 22.22 (EUR 4.91) (no data) no data
Rumeenia RON 6.50 (EUR 1.60) (21.0%) no data
Slovakkia SKK 167.74 (EUR 4.19) (5.5%) no data
Hispaania EUR 14.92 (3.8%) EUR 15.89 (3.3%)
Rootsi no data (3.2%) no data (2.3%)
Suurbritannia no data (6.1%) no data (4.2%)
Allikas: EIRO.

Tabel 2 annab kõigepealt vastuse kahele levinud eksiarvamusele. Esiteks: nn vanade liikmete ja kogu 25 liikmesriigi keskmine ei erine oluliselt. See ei tulene mitte sellest, et nende vahel pole erinevusi, vaid sellest, et kümne uue liikmesriigi osakaal kogu EL-i majanduses on niivõrd väike, et nad ei suuda keskmist oluliselt muuta. Tabel 2 näitab , et Eesti SKP (ühe inimese kohta) on juba ületanud 50% taseme EL-i keskmisestkuid samal ajal on palk veidi üle 20% EL-i keskmisest. Järelikult kerkib küsimus: mis põhjusel on palga osakaal nii väike? See saab nõnda olla kahel juhul: kui meil on ülimoodne majandus automaatika, arvutite, laserite, robotite jne baasil, mistõttu inimesi polegi eriti vaja; või siis, kui meie tööjõud on tugevalt alamakstud. Pole vist mõtet öelda, kumma variandiga meil on tegemist. On selge, et ühtse EL-i turu tingimustes tuleb meil tagada tööjõuturu tasakaal. Selleks on aga vaja loobuda mõnedest vananenud seisukohtadest.

Tabel 2.
SKP per capita PPS, EU25 = 100
2003 2004
EU25 100 100
EU15 109 109
Euro tsoon 107 107

Belgia 119 119
Tshehhi 68 71
Taani 121 122
Saksamaa 109 109
Eesti 48 51
Kreeka 81 82
Hispaania 98 98
Prantsusmaa 112 110
Iiri 135 138
Itaalia 106 103
Küpros 81 84
Läti 41 43
Leedu 45 48
Luksemburg 219 227
Ungari 60 60
Malta 72 69
Holland 125 125
Austria 121 123
Poola 47 49
Portugal 73 72
Sloveenia 76 79
Slovakkia 52 52
Soome 112 113
Rootsi 116 118
Suurbritannia 117 117
Bulgaaria 30 30
Horvaatia 45 46
Rumeenia 29 31
Türgi 27 29
Island 119 123
Norra 147 154
Shveits 131 132
USA 149 151
Jaapan 111 112
Allikas: EIRO

Avatud tööturg meie vana mudelit ei talu

Majandusmudel on tegelikkuse lihtsustatud kujutis, kus proovitakse analüüsida mingit kindlat situatsiooni. Selleks koostatakse antud situatsioonile sobiv mudel. Eesti majanduspoliitikas kõlavad praegu lausa hüsteerilised üleskutsed: ärge, jumala pärast, muutke majandusmudelit! Ei ole olemas universaalset majandusmudelit, mis kehtib igal pool ja igal ajal.
Ma ikka armastan tuua tudengitele järgmist näidet. Tehti väga hea uurimus Havai saarte põllumajanduse kohta ja leiti, et parim kultuur selle arendamiseks on ananass. Õige! Aga kui üritame Eesti põllumajandust ananassiga arendama hakata? Sel juhul on absurdsus ilmne, ja seda ei tee keegi. Aga miks üritame meeleheitlikult säilitada mudelit, mille töötasime välja juba IME programmi käigus aastail 1989–1990 ja rakendasime veidi muudetud, ultraliberaliseeritud kujul aastail 1991–1993?
See oli suletud tööjõuturuga mudel, aga nüüd on meil avatud Euroopa turg. Uuele turusituatsioonile see mudel ei ole laiendatav. Töötasime selle ju välja olukorras, kus sisuliselt olime veel NSV Liidus, kus ei tulnud veel kõne allagi, et oleksime Euroliidu liikmesriik, kus on tööjõu vaba liikumine.

Inimene liigub, ainult muld ja kivi püsivad paigal

Ma ei tea kedagi nii rumalat, kes ütleks: minule füüsikaseadused ei kehti – gravitatsiooni pole olemas, mina hüppan üle Emajõe! Bioloogiaseadusi on inimkond proovinud lolli peaga rikkuda, kuid loodus on karistanud meid korduvalt selle eest karmilt. Aga nüüd üritame rikkuda turumajanduse seadusi. Lihtsalt rumalus on öelda, et üks turg võib olla tasakaalus ja teine samal ajal mitte ning et mittetasakaalus tööjõuturg ongi meile parim.
Pole olemas majandusteadlast, kes väidaks: majandus saab pikemat aega olla tasakaalus ka siis, kui mõni turgudest ei ole tasakaalus. On tõesti olemas ka mudeleid (neid proovis omal ajal Keynes), kuidas on võimalik turud tasakaalu saada mitte täistööhõive tingimustes, aga kõik need mudelid on siiski tasakaalumudelid.

Eriti võimatu on just tööjõuturu pikaajalisem tasakaalust väljas olek. Just tööjõud on kõige mobiilsem, kõige liikuvam tootmistegur. Inimene on esimene, kes läheb minema. Põllumajanduslikku mulda te ei paki kotti ega vea Saharasse, et seal põllumajandust arendada, – ta jääb siia. Ka põlevkivi jääb siia. Aga inimene võtab kätte ja läheb ära. Meie palgad lihtsalt tuleb viia vastavusse uue situatsiooniga, uute mudelitega – tagada tasakaalupalk.
See ei pea olema Euroliidu keskmine palk, sest meie koguprodukt on ka vaid 50% EL-i keskmisest. Kui meie palk oleks 50% Euroliidu keskmisest, s.o kaks korda suurem praegusest, juba siis ei läheks enamik inimesi kuhugi. Ka 70% keskmisest oleks väga tore – poleks juttugi inimeste lahkumisest; ainult mõned läheksid seiklema.
Miks siis üritame rikkuda majandusseadusi? Sest on inimesi, kellele need ei meeldi. Mulle meenub üks kurikuulus Marxi ütlus: „Kui kellegi majanduslike huve riivab tõsiasi, et kolmnurgal on kolm nurka, siis hea raha eest leiab ruttu teadlase, kes proovib seda ümber lükata." Meil on avatud turumajandus, kus kõik turud lihtsalt peavad olema tasakaalus. Kui nad ei ole, siis on probleemid ja efektiivsuse suur vähenemine möödapääsmatud.

Artikkel on avaldatud kogumikus „Suure palgareformi väljavaated Eestis" (Keskerakond 2006)



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)