Vastutusest Euroopa tuleviku eest

ANDRA VEIDEMANN,      10. september 2003


Täna räägitakse küll Euroopa Liidu laienemisest, kuid sisuliselt on see hoopis koondumine, "kokkutõmbumine" ühiste väärtuste ümber. Ja oleks kurb, kui Eesti sellest loobuks või kõrvale jääks.

Küllap oleme kõik sattunud "taevakanalite" vahendusel vaatama ilmateateid, kus antakse ülevaade kogu meie planeedi antud päeva ilmastikuoludest. Ja usutavasti on lugejadki tabanud end mõttelt, kui väike on meie kontinent võrreldes mitte ainult teiste maailmajagude, vaid ka mõne suurriigi territooriumiga.

Meid seovad ajalugu ja kultuur

Euroopas on palju riike ja enamikus nendest elab väikesel territooriumil koos väga palju inimesi. Ent globaalses mastaabis on see üksnes Euraasia mandri suur poolsaar, mille riike ja rahvaid seovad sajanditepikkused ajaloolised ja kultuurilised sidemed.
Neil, aegade jooksul kujunenud sidemetel on olnud vägagi keeruline ja sageli ka konfliktne iseloom. Ent näiteks kristlus, mis meie esiisade maale toodi kord tule ja mõõgaga, on tänaseks ometi saanud eestlaste kultuurilise olemise lahutamatuks osaks. Selle mõju näeme muuhulgas eesti rahvatraditsioonis, olgu siis kindakirjades või rahvakalendri tähtpäevadega seotud tõekspidamistes. Muidugi lähtudes sellest, millisena on meil olnud võimalik seda viimase saja aasta jooksul tundma õppida.

Kõikide huvid ei peagi ühte langema

Demokraatia - seni kõige kauem vastu pidanud, kuid samuti väga keerulise arengutee läbinud ühiskonnakorralduse vorm - kujunes riikluse kandjaks just Euroopas. Kõnelemata sellest meile nii olulisest mõistest nagu rahvus. Just Euroopas renessansiajastul sündinud rahvusriigid lõid eelduse rahvaste kirjakeele ja rahvusliku kõrgkultuuri arenguks.
Loomulikult oleme ka paljudes asjades erinevad, meil kõigil on oma huvid, mis ei pruugi ühte langeda isegi mitte naabrite omadega, kõnelemata kaugematest üleaedsetest. Kuid samas on palju väärtusi, mida võime pidada ühisteks ja millest oleme oma olemises joondunud või joondumas.

Moraaliprobleemid on kogu maailmas

Siinkohal tahaksin rääkida moraalist, mille nõrkuse ja jõuetuse üle ei kurdeta mitte üksnes meil siin Eestis, vaid ka mujal Euroopas ja läänemaailmas tervikuna.
Mulle meeldib väga ühe tänapäeva inglise mõtleja Jonathan Sacksi väide, et moraalsed süsteemid kujutavad endast suhete keelt. Kõnekeel on oma olemuselt sotsiaalne nähtus, mis ühelt poolt rajaneb meie isiklikul kogemusel ning ühistel arusaamadel ja teiselt poolt reeglistikul ning kokkuleppel. Nii on ka moraaliga. Me peame teatud asju õigeteks ja valedeks ennekõike lähtudes sotsiaalselt omaksvõetud reeglistikust, mida meile kõigepealt vahendavad meie vanemad ja mis kinnistuvad meie üha laienevas dialoogis teiste inimestega.

Tõde on suhteline

Nii nagu on palju erinevaid keeli, nii on ka erinevaid moraalisüsteeme. Sellest on tuletatud väide, et universaalseid tõdesid ei ole olemas, vaid tõde on alati suhteline. Ometi ei kipu me sama väitma keele suhtes, vaid peame seda iseenesestmõistetavaks kommunikatsioonivahendiks koos selle aluseks oleva reeglistikuga. Teist keelt õppides peame lisaks grammatika, sõnade ning väljendite päheõppimisele sisse elama teise kultuuriruumi ning moraalisüsteemi. Alles seejärel võime väita, et oskame teist keelt kõnelda ja seda mõista. Ometi on olemas üldisi põhimõtteid nagu ebaaususe, varastamise ja tapmise hukkamõistmine, mis on kõigis moraalisüsteemides, lähtudes konkreetsest kultuurikontekstist.

Iidne suhete keel on eelduseks üksteisemõistmisele

Indiviididena ei loo me endale keelt, vaid õpime seda. Sama lugu on moraaliga. Me saame ise osaks selle ajaloost ja kanname edasi selle ühtsust. See on osa meie kultuurist, teadlikult või alateadlikult vormib see meid selleks, kes me oleme.
On keeli, mida meil, eestlastel on kergem õppida või on selleks tugevam motivatsioon. On väga vanu ja väga rikka kultuuripärandiga keeli, mida meil on ometi väga raske omandada. Ja isegi kui me need "hieroglüüfid" pähe õpime, ei adu me kogu tähenduste müriaadi, mida need märgid endas kannavad.
Pikkade sajandite jooksul Euroopas kujunenud suhete keel on oluliseks eelduseks meie kiiremale ja tulemuslikumale üksteisemõistmisele.

ELis tajume euroopaliku ühtsuse erinevuse tähendust

Ja kui ma nüüd ütlen, et ma valin Euroopa Liidu, siis teengi ma seda kogemuse pärast, mis selle taga on. See euroopalik moraal on kujunenud läbi võitluste ja eksimuste, vere ja pisarate ning avaneb meie ees otsekui küpse inimese tarkus. Euroopa Liiduga liitumine pole siis midagi muud, kui tahe seda tarkust omaks võtta, euroopaliku moraali tunnustamine ning selle kestvusele omapoolse panuse andmine. See ei võta minult põrmugi eestlaseks jäämise kohustust ja vastutust. Pigem vastupidi, just Euroopa Liiduga kaasneva "mitmekesisuse ühtsusega" avaneb meil võimalus tajuda euroopaliku ühtsuse ja erinevuse tegelikku tähendust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)