Tarkus on tammepuu ja vajab kasvamiseks aega

MALLE PÄRN,      26. september 2001


Meil räägitakse hirmuga sellest, et vanu inimesi on rohkem kui noori, ja et noored ei jaksa varsti vanadele pensioni maksta. Pension ei ole almus, see ei ole armuand, see ei ole annetus ega kingitus.

Pension on väljateenitud lisatasu eluaegse tööpanuse eest, see on inimese tehtud investeering tulevikku, mis tuleb talle välja maksta siis, kui ta enam tööd ei jaksa teha.
Pension on koos ühiskonnaga eelnevalt kogutud summadest ja toodetud väärtustest loodud fondist eraldatud raha, toetamaks vanadusest töövõimetuks jäänud inimesi, kes on eluaeg ühiskonda teeninud.

Pension on noore põlvkonna võlg

Pension on võlg, ja iga aus inimene maksab ära oma võlad. Meie riigis on peamiseks vanade inimeste vaesuse põhjuseks see, et noored valitsejad ja ühiskonna ülesehitajad on vanad inimesed kui üleliigse ja tülika koorma kõrvale lükanud. Kohe alguses hakati nende pealt kokku hoidma. Otsustati, et pensioni hakatakse neile maksma kunagi tulevikus, esialgu eraldati vaid mingi minimaalne elatusraha, et neid
kuidagi hinges hoida seni, kuni noored riigiehitajad oma suurte tulude kõrvalt leiavad väikese lisaraha, et vanadele tegelikku pensioni maksta.
Võimalik, et nad lootsid: selleks ajaks, kui nad lõpuks tegelikku pensioni maksma peavad hakkama, on suur osa praegustest pensionäridest surnud. Võimalik, et nad uskusid, et riik saab nende juhtimisel rikkaks ja nad jaksavad ka vanadele õiget pensioni maksta. Võimalik, et nad on lihtsalt unustanud, mida nad ehk siiralt kavatsesid. On ju nende endi sissetulekud vahepeal mitmekordistunud, ja raha uinutab teatavasti kõik inimlikud tunded.
Meie valitsejad räägivad Eestist kui edukast ja majanduslikult hästi arenevast riigist. Neil endil on siin ilmselt tõesti hea elada. Ent tegelikku pensioni ei ole ikka veel.. Edukas on riik alles siis, kui ta suudab hoolitseda ka nende inimeste eest, kes on selle riigi heaks terve oma pika elu tööd teinud. Mis siis, et nad enam konkreetset toodangut ei anna.
Meie elame riigis, kus noored ja aktiivsed "tegijad" on oma vanemad ühisest ülesehitustööst kõrvale lükanud, et nad neid ei segaks, ei kipuks neile igal sammul meelde tuletama moestläinud eetikareegleid või igi-igavesi loodusseadusi.

Lapsekingades kultuur ainult lapseealistele

Minul on küll kahju, et vanemaid inimesi jääb kõikidel ametikohtadel aina vähemaks. Meie üha noorenev kultuur ja meedia jätavad täiesti nälga iga küpsema vaimu. Täiskasvanu võib laste liivakastimängu isegi huviga pealt vaadata, aga ta ei saa ometi võtta seda tegeliku eluna. Ometi tahaks ka küpsem vaim midagi huvitavat lehest lugeda, raadiost kuulda ja telekast vaadata. Lugusid, mis käsitleksid tegelikku elu läbi vaimse ja kultuurse mõistmise, mis pakuksid mingit vähemalt võrdset taset ka vanemaealisele lugejale ja kuulajale.
Ma ei tea, kas see probleem on alati eksisteerinud. Niiöelda eelmistel aegadel olin mina ju noor, selles õpieas, milles on praegused otsustajad ja meediatoimetajad. Ent minul oli võimalik selles eas õppida, eksida, otsida, areneda, minu eksimustel ei olnud üleriiklikke tagajärgi. Tänaste noorte teha on aga valikud, otsused, muudatused ja reformid. Kujutan ette, et kaunis kole on noorel inimesel, kes tuhkagi veel maailmast ei taipa, hakata valitsema ja suunama endast vanemaid ja targemaid. Muidugi peab ta ennast maksma panema oma võimu abiga, sest muud tuge tal ju veel ei ole.
Lisaks võimule peab ta käivitama oma enesekaitsemehhanismid, mis talle lakkamatult kinnitavad, et ta on õige mees õigel kohal. Sellest võib kujuneda parandamatu psühholoogiline hälve. Sest noor inimene kõrgel ühiskondlikul positsioonil ei ole loomulik nähtus. Igaüks, kes on selle õnnetuse osaliseks saanud, läbib keskmisest suuremad stressiohud. Soome-ugri, iidse eesti, nagu ka ameerika indiaanlaste loomulik ühiskondlik korraldus eeldab noorte juhendamist vanemate poolt. Tarkus on nagu tammepuu, mis vajab kasvamiseks aega.

Tõsine teema on töö

Töö otsimine ja leidmine meie ühiskonnas on üks tõsisemaid teemasid. See on ilmselt suurim takistus meie poliitilise, vaimse ja ühiskondliku arengu teel. Inimesi võetakse enamasti tööle tutvuse kaudu, ilmselt ka surve kaudu. Ja altkäemaksuga. Ma ei tea kõiki tööpakkumiste variante, ent ma ei ole, vahest paari erandiga, näinud avalikke kuulutusi ametikohtadele, mis vastaksid näiteks minu võimetele ja haridustele. Mitte ühtegi kuulutust pole olnud ka presidendi, peaministri, ministri kabineti moodustamiseks. Ei ole avalikult otsitud ühtegi nõunikku ega konsultanti. Ja nii edasi. Usun, et suur osa viiekümneaastast haritud intelligentsi on meil praegu ilma tööta.
Võib-olla on see meie haritlaskonna parim osa. Aga see on juba rahvusliku vaimsuse raiskamine, ja vähemalt märgatav oht selle järjepidevusele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)