Kui oleme nii targad, siis miks oleme nii vaesed?

Meie ministritele, kes ei väsi end kiitmast, on lisandunud ka eraisikud. Nii kirjutas börsianalüütik Tõnis Oja blogis investmentor.ee, et Iirimaa, kes viimase aastakümne jooksul oli Eestile eeskujuks, on nüüd muutunud millekski lausa vastupidiseks.

Iiri töötule 800, Eesti omale 67 eurot

Oja peab silmas, et iirlastel puudub finantsdistsipliin, mille olemasolu üle Eesti nii uhke on. Näe, võtsid iirlased laene, nüüd aga peab kogu eurotsoon neid krediite tagasi maksma! Sealhulgas ka Eesti, kes pingutas kriisiajal oma kodanike püksirihma ning nüüd uhkeldab suurepäraste eelarvenäitajatega.

Jah, Iirimaal on tõepoolest kõvasti võlgasid. Või veel, kui maksta kriisi ajal töötutele, sealhulgas immigrantidele, 800 eurot kuus, on tõepoolest täiesti võimatu eelarvet tasakaalus hoida. Teine asi on Eesti, kus töötud elavad ära 67 euroga kuus. See pole loomulikult mingi elu, kuid eelarvetasakaal nõuab ju ohvreid!

Toodud arvud on vaid üks näide Eesti ja Iirimaa sotsiaalsüsteemide erinevusest. Iiris ei mindud isegi kriisi ajal selle peale, et tõugata mingite finantskriteeriumide pärast inimesi näljapajukile. Eestis on numbrid inimestest tähtsamad. Tulemuseks on see, et riigil on hea, inimestel aga halb.

Nähtavasti tunneb börsianalüütik Oja ennast finantsilises mõttes hästi, et võtab ette Iirimaad kritiseerida. Mida aga tunnevad need 65 tuhat inimest, kes on sunnitud eelpoolnimetatud 67 euroga kuus hakkama saama? See on 5 protsenti elanikkonnast. Allpool vaesuspiiri aga elab meil juba rohkem kui 20 protsenti.

Uhkeldame finantsnäitajatega, mitte heaoluga

Aasta jooksul on Eesti ekspordikäive kasvanud 41 protsenti, saavutades rekordilise 2008. aasta taseme. Samal ajal jääb töötus samaks - 18,6 protsenti. Kes siis ikkagi toodab? Toodavad need, kellel on veel tööd ja kes koondamishirmus on nõus töötama kaks korda rohkem, kusjuures tihti väiksema raha eest. Seda nimetatakse meil tootlikkuse kasvuks.

Loomulikult sunnitakse nüüd loodreid-iirlasi kokku hoidma. Kuid see kokkuhoid ei vii neid olukorda, milles on distsiplineeritud eestlased, kelle lapsed koolis näljast kokku kukuvad, kes surevad haigekassa poolt tasustatavate makstavate haiglakohtade järjekorras ning kes ei elagi alati  pensionini, sest pensioniiga ületab neil eluea.

Nähtavasti on hea olla oivik, eriti kui saad sõita visiitidega mööda Euroopat, uhkeldades finantsnäitajatega ja oma rahva tulevase heaoluga. Samas aga kadestab Eesti rahvas, vaatamata oma põhjamaisele rahulikkusele, kui mitte öelda - alandlikkusele, jätkuvalt iirlasi, kes maitsevad juba praegu heaoluvilju.

Muide, Iirimaa on suutnud vaesest agraarriigist kujuneda kõrgete sotsiaalsete garantiidega arenenud riigiks umbes 20 aastaga. Sama ajaga on Eesti kujunenud selliseks, mis ta praegu just on. 

 ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

aleksandr@kesknadal.ee

Jaga |