Veskimägi jahvatab valet

OLEV RAJU,      04. veebruar 2004


Seda lugu ajendas kirjutama rahandusministri Taavi Veskimägi kommentaar 2003. a riigieelarve täitumise kohta televisioonis 13. jaanuaril, kus ta teatas, et juriidilise isiku tulumaksu laekus 159% kavandatust. Nii ollagi tulumaksu laekunud isegi rohkem kui enne selle sisulist kaotamist aastal 2000, mis tõestavat, et Eesti tegi siis õige valiku.
Hea lugeja! Kujutame ette, et allakirjutanu väidaks: kuna ma olen mitte enam väga noor mees, siis ma olen Rooma paavst. Lõhnab lauslolluse järele, eks ole? Kuid paradoks on selles, et mõlemas eeltoodud väites on loogikat pea ühepalju. Minu omas on absurd ainult selgemini nähtav.
Mina utreerisin ja ironiseerisin. Mida mõtles hr Veskimägi, saan ainult oletada. Olgu alljärgnev eelkõige eelarve ja maksude laekumise analüüs.

Eelarve oli valesti planeeritud

2003. a eelarve suure (104,3%) täitumise põhjuseks on tegelikult tulude alaplaneerimine, mis ilmselt oli tahtlik. 2003. a eelarve pandi kokku 2002. a II poolel, Riigikogu valimiste eel. Valitsuses toimus sel ajal selge võitlus - Keskerakond soovis suuremat eelarvet s.t ka sotsiaalkulutuste kasvu ja teise Eesti probleemi leevendamist. Reformierakond kartis, et see suurendab valimiste eel Keski populaarsust ja rääkis seetõttu konservatiivsusest, majanduslanguse ohust ja hoiatas, et juba see eelarve maht on ebareaalne ning 2003. a kummitab negatiivse lisaeelarve oht.
Peaminister ja eksrahandusminister Kallas said oma - eelarve maht kavandati pea kahe miljardi võrra õigest väiksem. Ilmselt lootis Kallas, et võimule tulles vähendab ta selle varuga makse kõige rikkamatelt (sellele viitab asjaolu, et just eelarve tulumaksu kavandati õigest tunduvalt vähem), Kesk aga, et teeb pärast valimisi mitu suuremahulist lisaeelarvet teravate sotsiaalprobleemide lahendamiseks.
Võimule tuli aga Res Publica. Miks Parts-Palts ei parandanud 2003. a jooksul eelarve laekumiste ilmselt vähendatud prognoosi ja ei teinud suurt lisaeelarvet, on arusaamatu. Tulemuseks on, et rohkem kui miljard sotsiaalvajadusteks nii vajalikku raha on nüüd pikemaks ajaks kinni külmutatud. Täiesti vale on väide, et detsembris laekus ootamatult palju makse: igal aastal on detsembris laekunud ligikaudu sama protsent eelarve tuludest.

Ettevõtte tulumaksu kaotamise mõju

Ei ole mõtet tõestada, et ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamise järel vähenesid riigieelarve tulud poolteist-kaks miljardit aastas, ega ka seda, et see on kaasa aidanud tulude mitte-euroopalikult suurele ebavõrdsusele ning kahe Eesti tekkele. Püstitada tuleb kaks küsimust: kas midagi taolist oli vaja teha ja kui, siis kas Eesti valis hea variandi. Olgu kohe öeldud, et vastused on "jah" ning "ei".
Kõigis Ida-Euroopa riikides tekkis olukord, kui oli vaja tohutult investeeringuid majanduse kaasajastamiseks. Samal ajal aga väike SKP ja vajadus kulutada sellest suur osa tarbimiseks, et rahuldada elementaarseid vajadusi, ei võimaldanud neid teha kodumaise säästu arvel. Seega olid ainsaks lahenduseks välisinvesteeringud - need lihtsalt tuli sisse meelitada. Kiire omandireform, krooni ebaõige kurss jmt abinõud tagasid aastail 1993-1997 Eestile teatud edumaa. Kuid juba 1996. a leidsid eksperdid, et investeeringute vähesus pole enam Eestis probleemiks. Nii et 2000. a ilmselt puudus vajadus iga hinna eest täiendavate investeeringute siia meelitamiseks.
Ja mis kõige ootamatum - statistika ei näita, et neid täiendavaid investeeringuid oleks massiliselt tulema hakanud. Vastuolulistest statistilistest näitajatest, mida on tendentslikult püütud kasutada nii pro kui contra, saab teha tegelikult ainult ühe kindla järelduse: välisinvesteeringute tase on püsinud juba kümme aastat ligikaudu samas kergelt kasvavas trendis, mis hakkas selgelt vähenema alles aastal 2003.
Samal ajal on mitmes teises Ida-Euroopa riigis rida kasvutemposid iseloomustavaid näitajaid isegi paremad kui meil. Miks siis? Põhjus on tegelikult väga lihtne - teised Ida-Euroopa maad on lahendanud probleemi pigem Eestist paremini kui halvemini.
Kõigepealt on aeg kummutada väärarusaam, et teistes siirderiikides on kasum maksustatud vaga kõrgelt. Tegelikult on üheksas siirderiigis kasumi efektiivne maksumäär hästi madal, neist kolmes, sh ka Leedus, Eestist vaata et madalam! Seega ei õnnestunud meil neid madala maksumääraga üle trumbata ja paljud välisinvesteerijad on valinud teisi riike.
Kui Eestis jäeti kasum ettevõtetele sisuliselt mingite piiranguteta ja sellest on mainimisväärne osa välja veetud, siis teised riigid on kasutanud kõrgeid lubatud amortisatsiooninorme ja maksuvabaks teinud vaid samasse riiki reinvesteeritud kasumi. See on taganud, et ettevõtetele jäänud raha on toetamas kodu-, mitte aga välismaa majandust. Me vist ei ole piisavalt rikkad, et aidata Saksamaad või Lätit (mõlemasse on Eestist läinud miljardeid!). Ja mis ehk kõige kurvem - üle 70% "võidust" on läinud 40 suuremale ettevõttele, millest vaid üks on selgelt eestlaste oma… Tuleb tunnistada - teised Ida-Euroopa riigid on olnud kavalamad.

Res Publica oma tulevikku ei usu

Rahandusminister Veskimägi avaldus juriidilise isiku tulumaksu sisulise kaotamise kiituseks on eriti kummaline poliitilisest vaatevinklist. Kõigepealt on see vabatahtlik avalik astumine Reformierakonna paati. Ja seda olukorras, kus avalikkus on üha enam asunud Res Publicale ette heitma, et see on reetnud oma lubadused ja muutumas "reformi puudliks".
Teiseks näitab see, et Taavi Veskimägi ei tunne Eesti ja ELi liitumislepingut. Selle järgi oleme me ju sisuliselt võtnud endale kohustuse juriidilise isiku tulumaksu taastamiseks. Isegi tähtaeg on kirjas (lepingu lisad IV ja VI). Kas tõesti rahandusminister ei tea seda? Või siiski teab? Miks aga siis tekitada olukord, kus juriidilise isiku tulumaksu taastamisega kaasneb kindlasti Res Publica süüdistamine põhimõttelageduses? Siin saab loogiline olla vaid üks variant: vaatamata Partsi korduvatele kinnitustele pikast valitsemisperioodist ei usu ka Res Publica ise, et on veel võimul, kui see seadusemuudatus tuleb ära teha. Kuna ettevõtte tulumaks tuleb tulevikus likvideerida, on kõigele juba käega löödud ja asutud seepärast veeretama kive järgmise valitsus teele.

See artikkel ilmus ka SL Õhtulehes 29. jaanuaril k.a.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)