Kas pensionärid elavad meil liiga kaua?

HEIMAR LENK,      16. veebruar 2005




Valitsuse koridorides küpseb plaan vanainimesed hiljem pensionile lasta ja sellega riigi makstavat elatusraha kokku hoida.

Mugavate ja elu näinutena lasevad vanainimesed ennast suurima mõnuga koju pensionile saata, et seal rõõmsasti varbad päikese kätte lükata! Nii kirjutati 3. jaanuari SL Õhtulehes. Arvamusartiklis soovitas toimetaja pensioniea tõstmist, et sellega riigi makstavat elatusraha kokku hoidu. Noore mehena oli autor kindlasti siiras, kui arvas, et pensionile mineku iga peaks Eestis tõstma näiteks 65 aasta peale. Ta ütles, et 63selt on inimesi koju lasta lausa kuritegu, sest üksnes ogar ei hinda moodsa tehnika tundmise ja elutarkuse sümbioosi, mis meie vanemate töötajate puhul lausa iseloomulik on.

Elavad kauem, kui on ette nähtud

Probleem on tõsine, sest vaene ja paremale kaldu riik ei suuda kuidagi oma väeteid ning vaeseid ülal pidada. Eriti hulluks ajab asja see, et vanainimesed ennast muudkui kauemaks elama sätivad. Kadedust kütab aga nende oskus õigel ajal kohal olla ja korralikult tööd teha.
Alles see oli, kui üle kolmekümneseid tööinimesi meil ajakirjanduses hoopis ignoreeriti. Vaid siresäärsed eurohiired (minu väljend) sobisid kontorilaua taha ülemusele silma tegema ja õhtul temaga ööklubis aega veetma. Kuid nüüd tundub, et tänavalt korjatud lapsajakirjanike ja internetist leitud poiss-projektijuhtide aeg hakkab otsa saama. Karmi konkurentsi tingimustes on tööd vaja hästi teha ja tihtipeale saavad küpsemas eas asjatundjad sellega paremini hakkama. Ja sellepärast, et riigi raha kokku hoida, et tohiks neid nii vara veel igatsetud vanaduspuhkusele lasta.
Siinkohal julgen viidatud autorile vastu vaielda. Pole mina veel kohanud ühtegi kolleegi, kes pensionipõlvest unistaks ja sinna kiirustaks. Pigem kardetakse seda. Päevapealt väheneb sissetulek kordades ja ka töölt ärasaatmine on enamasti nii armetu rituaal, et enamik lahkujaid seda nuttes teevad.

Rohkem aastaid peaks töötama!

Olen täiesti nõus, et inimesed võiksid kauem tööl käia. Kuid see ei tähenda, et ma pensioniea tõstmist toetaksin. Ei! Praegu küll mitte. Kuigi mõni nooremapoolne sotsiaalametnik võib arvata, et pensionär liiga kaua riigil jalus koperdab, on meie 71aastane keskmine eluiga üks Euroopa madalamaid. Kui saadaksime inimese pensionile alles 65aastaselt, siis jääks tal elu üle järele mõtlemiseks vaid kuus aastat. Meeste puhul vähem. Kuhu see kõlbab?
Kompromisslahendina kutsuksin tööandjaid ja sealhulgas riiki pensionäre lihtsalt kauem tööl hoidma. Kui inimene on tunnustatud asjatundja, toob firmale kasu ja kaaslastega hästi läbi saab, miks siis teda koju saata. Las töötab edasi ja saab pensionist kolm korda kõrgemat palka. Temaga võiks teha näiteks kolmeaastase lepingu ja mõlemad pooled teavad, et selle aja möödudes inimene kas siis lahkub või ehk nõustub veel uuegi lepinguga. Kõne alla tuleks osalise tööajaga teenistus, nagu seda Euroopas laialt rakendatakse. Et ka riik asjast võidaks, peaks kaaluma töötava pensionäri elatusraha maksustamist või siis osalist väljamaksmist.
Pole mõtet kahelda, et tublimaid meie hulgast pikemalt tööl tasub hoida. Seda kinnitavad kaks viksi presidenti. Nii Meri kui Rüütel on demonstreerinud pensionieas inimese erakorralist võimet suuri asju korda ajada. Kõigil see ehk ei õnnestu, kuid proovida võiks.
Kirjutas ju ajakirjanik selles Õhtulehe artikliski, et pensionär pole meil ammu enam kantud mantlis ja kulunud kotiga räimi koju vedav rauk, vaid liisitud autoga ringi kihutav härrasmees. Ma ise pole selliseid küll veel kohanud, aga ei kahtle nende olemasolus. Kui meie lugejaist keegi nii õnneliku ja kindlustatud pensionäri leiab, siis olge head ja andke ka mulle teada. Oleks kena teistele eeskujuks tuua.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)