Kuidas suvekuumuses hoida külma närvi

 Oli ka üleolek nende erakonnakaaslaste suhtes, kes valitsusest lahkumist piisavalt traagiliselt ei võtnud. Seda üleolekut näidati välja omade seas, aga mõnel juhul kuulutati arvamuslugudes ka kogu ilmale. Nii teatas Robert Lepikson, et juhatuse liikmetel Jüri Ratasel ja Tarmo Lausingul pole õigust avaldada oma arvamust Riigikogus toimuva suhtes, sest nad on rahva mandaadita; ning Enn Eesmaa ei sobi Riigikogu aseesimeheks, sest ta on kõigest Savisaare jünger.

Augustis peetud Keskerakonna kongressil

astus erakonna esimehe kandidaadina üles Peeter Kreitzberg, kes väitis, et Savisaar esimehena tähendab isolatsiooni, aga tema seisab koostöö eest. Peeter Kreitzbergi rolliks Edgar Savisaare mantlipärijana oleks pingelõdvendus teiste parteidega, kuulutasid ajalehed.

Kui kongressil toetust ei saadud, siis jätkati muul viisil. Lepikson ja Soosaar ostsid lehekülje Postimehes ja tegid avaliku kirja, kus leidsid, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar peaks taanduma erakonna auesimeheks, sest kahe ameti – Tallinna linnapea ja erakonna esimehe – ühildamine käivad ühele inimesele üle jõu. Kirja autorid deklareerisid, et Keskerakonda ei võeta enam tõsiselt ning partei lootused moodustada edaspidi valitsus on muutunud kaduvväikseks.

Järgmise sammuna andis Keskerakonna siseopositsioon, mida Kreitzberg iseloomustas „8 riigikogu liiget, kellest 7 on endised ministrid“ üle 10 punktist koosneva nõudmiste paketi, milles sooviti Savisaare ja Riigikogu fraktsiooni esimehe taandumist, Kesknädala reformi ning põhikirja muutmist.

Kõige selle mõjul langes avalikus arvamuses Keskerakonna toetus

ning me langesime Reformierakonna ja Res Publica järel kolmandateks. Sotsioloog Tõnis Saarts ennustas Eesti Päevalehes, et kui mässulise tiiva juhtfiguurid erakonnast välja visatakse või ise lahkuvad, kaotab Keskerakond koos nendega märkimisväärse osa valijatest ning võibki edaspidi jääda 13–16 protsendi parteiks.

Minul toonase peasekretärina ei jäänud muud üle, kui avaldada kahetsust, et nii toetuse kui ka erakonnasisese meeleolu languse põhjuseks on erakonnaliikmed ise. Aga kui need isikutevahelised probleemid ära lahendame, küll siis ka meie toetus tavapärase 20 protsendi juurde tagasi tõuseb, julgesin ennustada.

Tüli kulminatsiooniks

ei saanud mitte kümnekonna liikme lahkumine Keskerakonnast, vaid Peeter Kreitzbergi naasmine Tallinna linnavolikokku, kus ta aitas koos faktulinite ja didenkodega umbusaldada Savisaart Tallinna linnapeana ja luua Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu koalitsiooni. See ei püsinud kevadenigi.

Samuti ebaõnnestus Riigikogu saali nn aknaaluste soov teha vikerkaarevalitsus, mis ühendaks kõik väikesed ja jätaks kõrvale kaks valimised võitnud jõudu. Kreitzberg soovis selles liidus Riigikogu esimeheks saada. Läks aga vaatamata lahkumist varjutanud jutule teisiti, uuel kevadel sai hoopis Keskerakond tagasi valitsemisvastutust kandma nii Tallinnas kui ka vabariigi valitsuses.

Kõik kordub taas.

Ka täna on 10punktiline nõudmiste pakett, mille teemal andis paremale ja vasemale intervjuusid Mart Viisitamm. On tuldud välja üleolevate seisukohtadega, et Savisaare meeskonnas pole mõtlemisvõimelisi inimesi, sest kõik targad on tema vastu. On räägitud isolatsioonist ja võimatusest, et Savisaare juhtimisel veel kunagi valitsusse saadaks. Kõige lõpuks on Ain Seppik läbi lillede hirmutanud, et tema võimuses linnavolinikuna on kõige ebameeldivamal moel faktulini pärandi meeldetuletamine.

Kes sellest võidab?

Aeg näitas, et suurimad räuskajad ei võida. Kindlasti ei võida sellistest avalikest arveteklaarimistest ka Keskerakond, aga ta on elanud ja elab ka edaspidi rasked ajad üle. Võidab valitsus. 2003. aasta valimiste järel tähendas Keskerakonna sisetüli seda, et unustati oma roll opositsioonis. Meie nõrkus lasi Res Publical majandada nii nagu hing ihkas ja oma rumalusest saada Eestile kaela suhkrutrahvid.

Tänavu suvel varjutab Keskerakonnas toimuv võimaluse saada Eestile uus ja sisukas president.

Võitjateks neis tülides on kindlasti ka Sven Mikser ja Jüri Ratas. Mõlemad soliidset joont hoidvad noorpoliitikud tõusevad vastandumisest oma poliitilisele õpetajale kõrgliigasse. Pole midagi teha, Eesti avalikus kuvandis soovitakse Savisaare meeskonnas olevaid inimesi näidata tagurlastena, temast lahkujaid kangelastena.

Ilmselt tuleb selliseid omavahelisi mõõduvõtmisi võtta rahulikult. Lõppkokkuvõttes pole ühele erakonnale sugugi mitte halvaks maineks olla kangelaste hälliks.

Jaga |