Hääl ENSV propaganda kolikambrist

Vello Helk,      09. jaanuar 2002


Vastukaja Kesknädala järjeloole SAHINAD AJALOO KORIDORIS
Kesknädal avaldas novembrikuus 4-osalise kirjutise Rein Kordese sulest "Sahinad ajaloo koridoris". Esimene osa ilmus 7. ja viimane osa 28. novembri lehes. 12. detsembril ilmus meie lehe interneti küljele vastukaja autorinime all Vaba Eesti Sõna.

Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval tuli Kesknädalas artikliga "Sahinad ajaloo koridoris" taas välja üks mineviku vari -- Rein Kordes, tegeliku nimega Andrus Roolaht (sünd 1914).
Väga kirju taustaga tegelane, kes enda andmetel (oma meenutusraamatus "Nii see oli!" 1990) olevat 1935-1938 õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust, olles aastast 1935 Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, samuti töötanud tolleaegses Riiklikus Propagandatalituses. Pärast Eesti okupeerimist sai temast (mis hinnaga?) okupantide truualamlik teener. Nähtavasti sellena õppis ta 1967. aastal EELK Usuteaduse Instituudis.
Kui Teaduste Akadeemia Raamatukogu juurde asutati erifond pagulaste kirjanduse ja perioodika jaoks, mis oli Nõukogude Eesti lugejatele praktiliselt kättesaamatu, sai ta 1973. aastast selle juhatajaks. Kasutamisloa esitamisel andis ta isiklikult kätte soovitud trükised. Indrek Jürjo kirjutab oma uurimuses "Pagulus ja Nõukogude Eesti" (1996, lk 229), et ta kasutas seda materjali Rein Kordese varjunime all avaldatud pagulastele mõeldud raamatute "Mineviku teed ja rajad" (1976) ja "Eesti emigrantide saatusaastad" (I-III, 1974-80) koostamiseks.
Jürjo jätkab: "Väliseesti ajakirjandusest ning memuaaridest välja nopitud kompromiteerivad seigad segunevad neis paskvillides KGB paljastuskirjandusele omasel viisil otseste väljamõeldiste ja laimuga ning uduste viidetega mingitele arhiividokumentidele või Roolahe kätte salapärasel viisil sattunud käsikirjadele".
Oma eespool mainitud 1990. aastal ilmunud mälestusraamatus konstateerib ta Ribbentropi-Molotovi 1939. aasta pakti salaprotokolli kommenteerides, et Nõukogude Liidule oli eluküsimuseks väljapääs avamerele: "1940. aasta suvel leidis see igivana ja palju veriseid lahinguid põhjustanud probleem oma lõpliku lahenduse" (lk 310).
Kas tal polnud aimu 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist ja "laulvast revolutsioonist"? Kindlasti, aga samal ajal oli tal nähtavasti oma kogemuste varal kindel usk sellesse, et tema tööandjad sihtisid ainult uue liidulepingu poole, mis kinnitaks jätkuvalt Eesti suveräänsust N. Liidu koosseisus. Natuke paremate tingimustega, aga sama suure sõprusega vennasrahvaste peres, nii et 1940. aasta "lahendus" oleks ikka jäänud lõplikuks.
Moskva 1991. augusti riigipöörde luhtumine ja Eesti tegelik taasvabanemine pani vana propagandisti suu kinni. Pärast oma vana tööandja valimist presidendiks arvab ta nähtavasti, et mineviku taassünd on siiski tõeks saamas? Üksteist aastat hiljem võtab ta jälle sõna, vanas tuntud stiilis. Ta võivat täie kindlusega öelda, et 1995. aasta niinimetatud lindiskandaal polevatki olnud skandaal, "vaid järjekordne Moskva putshi tõttu meile kaelalangenud iseseisvuse tingimustes võimuhoobade juurde trüginud karjeristide klounaad".
Siin ilmneb tema kibestus -- koos tärkava lootusega. Kas Edgar Savisaarele on tõepoolest vaja selliseid kaitsjaid?
Loomulikult saab pähe ka president Meri. Kõige ilustuseks lisab ta ühe salajase Moskva-poolse pealtkuulamise avastamise endise Eesti Vabariigi ajast, saame veel kord tema versiooni Pätsi-aegsest luureteenistusest. Ta heietab vist lootust, et kuna presidendivalimised võitis samade meeste koostöö, kes esindasid Eestit 1990. aastal, kui ta rääkis Venemaa "lõplikust lahendusest", siis koidab temalegi enne tema enda "lõplikku lahendust" selle väite tõestumine? Võib-olla lisaks natuke tunnustust?
Ta esitleb ennast selle nime all, millega ta teenis võõrvallutajaid ja nende teenreid. Tema laimu endise Eesti Vabariigi ja kommunismi käest pääsenud eestlaste kohta on ka pärast taasvabanemist ohtralt kasutatud -- nüüd tuleb ta ise lagedale. Areng on aga kümne aasta jooksul edasi läinud, tema vanad käsuandjad suurelt osalt ühinenud "karjeristide klounaadiga" ja näidanud paremat kohanemisvõimet.
Tal pole vist siiski lootust pääseda puna-valge klounina selle tsirkuse areenile? Kuigi tema propagandamöldri töö on läbi, taaskasutatud sõnadejahu kopitanud, kõlbab see ilmselt veel Kesknädalale, kus ta jätkas oma "sahinaid" järgmises numbris, eriti ülistades VEKSA tegevust, kus olevat eesotsas olnud targad mehed, vastukaaluks pagulaseestlaste "isehakanud" liidritele. Kas sellised autoriteedid nagu peale tema Greeni kaitsjad ja Karotammele pärjapanejad tõstavad Kesknädala mainet ja annavad juurde lugejaid? Ootame põnevusega samas ajalehes ka Karl Vaino ja Rein Ristlaane "analüüse"!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)