Pensionär peab omal kulul ülal sotsiaalabi vajavaid isikuid

FEJA RÄIM,      12. detsember 2001


Eestis võetakse millegipärast pensionäre kui sotsiaalabi vajavaid isikuid. Selline lähenemine on sotsiaalmajanduslikus mõttes vigane ja juriidiliselt otseselt kuritahtlik. Pensionär saab sotsiaalkindlustusfondist pensionina tagasi vaid seda raha, mida ta ise oma tööga teeninud on, mitte aga sotsiaalabi ühiskonnalt.

Riikides, kus valitus usinasti maarenti kogub, ei peaks sotsiaalabist elatuvad inimesed tundama end koormana. Maarendi loovad ju kõik kodanikud oma kohalolekuga. Seejuures polegi niivõrd oluline mitte see, kui agar töötegija või kui suur looder mõni neist kodanikest on.
Maarenti toodavad ka pensionärid, lapsed ja isegi kõik sotsiaalabist elatuvad inimesed. Vaieldamatult toodavad maarenti ka kodutud ja hulgused. Kus on inimesi rohkem, seal on ka maarent suurem.

Sissetulek maarendist täidaks sotsiaalkassat

Maarendi kogumine muutub ühiskonnas respektaabliks siis, kui selle rahaga hakatakse sotsiaalabi osakute kaudu finantseerima sotsiaalabi vajavaid inimesi ja vabastatakse sotsiaalkindlustusfond sotsiaalabi koormast. Maarendi osak tuleks välja arvutada igal aastal eraldi ning sel teel, et maarendi summa jagatakse riigi kodanike arvuga. Kui suure prioriteediga osaku keegi saab, jääks valitsuse sotsiaalpoliitika
määrata.
Nii kasutataks maamaksuna laekuvat maarenti õiglaselt. Sotsiaalabi vajavad inimesed saaksid endale elatusraha mitte teiste inimeste töö arvelt, vaid just seda raha, mille nad ise loonud on. Kui valitsus maarenti ei kogu ja sotsiaalabi osakute kaudu ümber ei jaga, omastab sotsiaalabi vajavate inimeste endi poolt teenitud raha keegi teine. Maarendi kogumine ja ümberjagamine ei ole seega valitsusele mitte
ainult sotsiaalmajanduslik, vaid ka eksistentsiaalne kohustus.

Senised valitsused ebakompetentsed

On ilmne, et senine sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi finantseerimine Eestis on asetatud umbteele, mida mööda pole võimalik edasi minna. Majandusküsimustes ebakompetentsed valitsused pole suutnud sotsiaalkindlustust ja sotsiaalabi nõutavas mahus tagada ja ilmselt ei taha või ei oska leida muid allikaid finantseerimiseks peale
sotsiaalmaksu.
Kui sotsiaalmaks kehtestati, peeti selle eesmärgiks raha kogumist pensionifondi. Nii rahvas seda ka mõistis ja aktsepteeris. Nüüd on aga riik aastast aastasse sellisest eesmärgist üha eemaldunud.
Pensionid moodustavad sotsiaalkindlustusfondist juba vaid väikese osa. Suurem pool sotsiaalkindlustusfondi rahast läheb aga sotsiaalabi näol riigi sise- ja majanduspoliitika vigade kinnimaksmiseks.
Samas loetakse Eestis pensionäre sotsiaalabi vajavateks isikuteks. Selline lähenemine on sotsiaalmajanduslikus mõttes vigane ja juriidiliselt otseselt kuritahtlik, sest pensionär saab sotsiaalkindlustusfondist pensioni näol tagasi vaid seda raha, mida ta
ise oma tööga teeninud on, mitte aga sotsiaalabi ühiskonnalt. Valitsus peab hakkama aru saama, et pensionär on isik, kes elatub tema enda kogutud sotsiaalkindlustusest, mitte sotsiaalabist.

Riigi juhtkond peab eesmärgistama kodanike inimväärse toimetuleku

Praegune eesti pensionär peab omal kulul üleval sotsiaalabi vajavaid isikuid. Tema elutööga teenitud ja temale kuuluvat sotsiaalkindlustusfondi on aga Eesti senised valitsused absoluutselt häbitult kulutanud sotsiaalabi maksmiseks. Veelgi enam, valitsus peab sellist diletantlust oma auks ja uhkuseks.
Kaasajal peab iga riik suutma tagada nii töö tasustamise kui ka sotsiaalkindlustuse sellistes proportsioonides, mis võimaldaks oma kodanikele inimväärse toimetuleku. Ühe riigi edukust näitab see, kuivõrd on valitsused suutelised täitma oma põhifunktsiooni - sotsiaalmajanduslike suhete korraldamist.
Nagu näitab senine hoiak, ei ole Eesti juhtkond niisugust eesmärki püstitanudki.
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt, millega Eesti 1992. aastal ühines, nõuab, et riigid tunnustaks inimeste õigust sotsiaalkindlustusele. Paktiga ühinedes on Eesti tunnustanud ka nõuet, mille kohaselt ühtki rahvast ei või ilma jätta talle kuuluvatest elatusvahenditest.

Eesti taganenud Euroopa sotsiaalhartast

Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisel aga taganes Eesti riik neist põhikohustustest.
Riigikogu jättis ratifitseerimata harta sätted, mille kohaselt riik kohustub tunnustama kodanike õigust kaitsele sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse eest; töötajate õigust saada töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme; kodanike õigust saada sotsiaal- ja meditsiiniabi; vanurite õigust saada sotsiaalset kaitset ja piisavalt vahendeid, mis võimaldaks neil avalikus, sotsiaal- ja kultuurielus osaleda ning riigi kohustust teha oma kodanikele kättesaadavaks teatud tasemele vastav eluase.
Keeldudes tunnistamast oma kodanike õigust saada õiglast töötasu, lõikas riik pensionäridelt ära ka võimaluse inimväärsele sotsiaalkindlustusele. On lubamatu, et pensonideks mõeldud sotsiaalkindlustusmaksu arvelt finantseeritakse töötu abirahasid, invaliidsuspensione, eluasemetoetust, lastetoetust ning kõiki teisi sotsiaalhoolduse liike. Sisuliselt lasuvad sel moel pensionäridel ja töötajate palgafondil kõik ühiskonna hädadest ja majanduspoliitika vigadest põhjustatud kulud.
Sotsiaalabi vajadusteks tuleks aga koguda maarenti. See täidaks korraga mitut üleannet: maakasutus muutuks efektiivsemaks, maa hind langeks tunduvalt ja paraneksid sotsiaalabi andmise võimalused.

Ühe riigi edukust näitab see, kuivõrd on valitsused suutelised täitma oma põhifunktsiooni - sotsiaalmajanduslike suhete korraldamist. Seni ei ole Eesti juhtkond niisugust eesmärki püstitanudki.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (47)