Miks viskab tänapäeva kirjandus soppa lugejate hinge?

Kirjanduse üks toimeid on mängimine inimeste hingekeeltel. Raamatuisse on talletatud suurem osa inimlikke emotsioone. Lugeja saab samastuda tegelastega, elada kaasa nende rõõmudele ja kannatustele. Selle läbi muutub lugeja kaasatundvamaks ja paremaks.

Seepärast on kirjandusel oluline roll noore, alles kujuneva inimese väärtushinnangute ja maailmapildi kujundamisel. Eks just seetõttu on kirjandusteoste keel olnud kaua aega vaba vulgaarsetest ja rõvedatest keelenditest. Mõne tegelase kõnepruugi iseloomustamiseks on küll üksikuid vägisõnu ka raamatuisse trükitud, nagu näiteks "Vahvas sõdur Švejkis" või isegi meie armsas "Kevades". Ometi on autorid alati püüdnud jääda võimalikult diskreetse kõnepruugi juurde.

Tänapäeval, kui igal elualal on saanud suurmoeks seniste väärtusnormide eiramine, on ka Eestis hakatud kirjandusteostes üksteist üle trumpama selles osas, kes suudab tekstis kasutada teistest räigemat sõnavara ja anda taoliste tegevuste kirjeldusi, mida varem olnuks mõeldamatu publitseerida. Niisugune tendents sai alguse skandaalsest kirjanikust Kaur Kenderist, kelle "Iseseisvuspäeva" võib pidada meie sopakirjanduse esikteoseks. Oma järgmistes teostes arendas ta sama liini edasi.

Aja möödudes on ilmunud selliseid raamatuid, kus rõve kõnepruuk ja räpased teod on nagu enesestmõistetavalt seotud kirjeldatud situatsioonidega ja peavad seetõttu olema realismi teenistuses. Siia alla võib liigitada kupja kõnepruugi Andrus Kivirähki "Rehepapis" ja vanglažargooni Sass Henno ning Leo Kunnase romaanides.

Olukord muutus aga suisa mõistetamatuks pärast muusik Mihkel Raua eluloolise teose "Musta pori näkku" ilmumist. Selle memuaarteose puhul pole põhjust rääkida väljamõeldud situatsioonidest, suur osa tegelasi elab ja tegutseb tänaseni meie keskel. Seda enam ootaks autorilt nende tegelaste suhtes diskreetsust, kuigi, ka iseenda tegemisi kirjeldades peaks iga inimene jääma sündsuse piiridesse. Paraku on autor kirja pannud isegi selliseid fakte, mida toonase ja küllap ka täna kehtiva karistusseadustiku järgi saaks menetleda kuritegudena. Keelepruugi räiguse osas on autor aga tõenäoliselt tegelikkusest veelgi enam vinti üle keeranud.

Üllatav oli teose vastuvõtt kriitikute poolt. Suurem osa vastukajasid olid positiivsed, et mitte öelda ülistavad. Lausa koomilisena tundub seejuures teade, et kirjandusõpetajad olevat pidanud aru, kas mitte panna kõnealune teos kooli kohustusliku kirjanduse loetellu.

Oleks väga huvitav mõne sellise õpetajaga näost-näkku kohtuda ja tema argumente kuulda. Pole siis midagi imestada selle üle, et raamatu müüginumbrid tõusid lakke, anti välja mitu kordustrükki ja kauplustes kõrgusid "musta pori" virnad. Suurem osa selle teose lugejaist on kindlasti teismelised noorukid, kes naudivad oma lemmikbändide liikmete pöörast eraelu, võttes seda kui tänapäevast igati normaalset malli.

On väga raske mõista, milles seisneb Mihkel Raua raamatu suur kirjanduslik väärtus, mille olemasolu olid nii üksmeelsed kinnitama kirjandusasjatundjad.

Küllap kaitsevad mitmed seda raamatut väitega, et tegu on ohu- või hoiatusteosega, mis näitab alkoholi laostavat mõju inimestele. Ometi annab see raamat kasvavale põlvkonnale selge signaali: omasuguste imetlust ja tähelepanu saab võita just ropendades ja huligaanitsedes.

Ühes möödunud hooaja telesaates "Vabariigi kodanikud" kurtis saatekülaline Urmas Vadi, et kui ta sõidab maale kirjandussõpradega kohtuma, siis esitatakse talle ikka ja jälle küsimus: "Miks on paljud tänapäeval ilmunud kirjandusteosed nii ropud?" Paraku ei püüdnud ta teleauditooriumi ees sellele küsimusele vastata. Üks võimalikest vastustest kõlab minu hinnangul järgmiselt: lugejates madalaid instinkte esile kutsudes soovitakse oma teoste läbimüüki suurendada.

Jaga |