Emapensioni diskreetne võlu

Elatakse jõukate majas (enamasti siiski mitte eramajas) ja oma eluga ei ole midagi peale hakata. K. Huysmansi „Vastukarva" kujutas üle saja aasta tagasi seda elu meile elavalt ette. Tööga need kodanikud ennast juba ei tapa ning elatakse selle arvel, et Euroopas startis kapitalism varakult ja vanade suurriikide töölisklass on vabrikutes sajandeid kapitali akumuleerinud. Briti kirjandus on selliseid täis, ning kui Kate Mansfieldi novellides astub esile kodanlane, siis teavad kõik, et tuleb lõbus õhtu ja midagi erilist ei pea tegema.

Eestis jõude elada ei saa

Kodanluse jõudeelajaid Eestis on vähe. Keskmine ärimees teeb küllalt palju tööd, et toota väärtusi. Meie pururikkad elavad aga Hispaanias ja Šveitsis ning käivad siin vaid vaatamas, kas asjad on kontrolli all. Enamik rahvast ei saa üldse oma nina töökoormast välja, kuid on ikka võlgades.

Ja kõige suurem on nende mass, kes on osaliselt klammerdunud sotsiaalabi külge. Seadused tõrjuvad neid sealt eemale. Ja kui nüüd mõni välismaalane küsib, miks meil ei ole kodanluse lõbusaid õhtuid nagu Kate Mansfieldil, siis on vastus kindel: meie lõbusad õhtud olid ära Nõukogude ajal, mil väga vähesed end võimete piirini koormasid.

IRL-i emapension on vasakpoolne idee

IRL-i pakutud emapension jagaks rahvale uuesti sotsiaalabi kapitali. Nii rõõmustab minu ema, et Tallinna linnavalitsus maksab talle arvestatavat pensionilisa (79 eurot). Emapensioni puhul oleks ta võit veelgi suurem, sest vastavalt IRL-i plaanile saaks ta seda oma kahe lapse eest, keda ta on üles kasvatanud - ja saaks tagasiulatuvalt. Emapension on vasakpoolne idee parempoolselt parteilt, ja nagu selliste ideedega ikka, pole näidatud allikaid, kust sellised suured summad tulevad.

Kui lubadus on katteta, siis pärast valimisi see unustatakse. Kaks last peaksid ühele emale ikka juba tublisti üle saja euro kätte tooma, aga kust see võetakse? Kusjuures 79 eurot on Tallinnal ilmselt optimaalne summa; kui seda suurendada, siis linna finantsseis halveneks, pealegi pole ühiskonnas alati õiglane ühtedele ühiskonnagruppidele pidevalt raha ümber jaotada. Ja et Tallinn seda maksta suudab, on ka arusaadav, sest Tallinn on suhtarvudes ikka tublisti rikkam kui Eesti riik. Kui fataalselt ääremaastunud Eesti riik midagi säärast välja mõtleks, siis küsitakse kohe: näidake katteallikad!

Nõnda me siis muudkui eksisteerime, olles puruvaesed töörügajad; ja ega me saa alati asja lahendada nii, et läheme väljamaale tööle. Väljamaal oled sa tõugata-lükata immigrant, kahetsusväärne ori, kelle suunas sosistavad kõik: „Näete, poisid, see on sealt maalt, kus rahvast toita ei jõuta!"

Presidentide kottimine

President Ilves tegi vastupidise käigu: tuli siia, kirtsutas nina ja märkas - mingi vaene maa, elustandard väike, juht võimuta. Ja poliitikud ka sellised imelikud. Väike vaestemaja, nagu kuresitt ookeanis.

Presidendi kottimisega on muidugi ammu liiale mindud. President Ilvesel on muu hulgas ka küllalt teeneid oma rahva ees, ei saa teda kuidagi mutta tampida. Eesti meedias on presidendijaht käinud kogu 21. sajandi. Rüütel oli soliidsuse etalon, aga sai omale kaela sellise solgimere, et ka 2010. aastad seda maha ei pese.

Viimasel ajal on kombeks lahmida Evelin Ilvesega. Et transrasvad kommides ei olevatki halvad. Kulla kritikaanid, kas me tuleme vaidlema arstiga? Kui me doktori vastuvõtule läheme, siis me tema erialast pädevust ju kahtluse alla ei sea. Või see tanu küsimus riigivisiidil - labane teema, pealegi kui on teada, et just sellist tanu Eesti naised 18. sajandil kandsid. Proua Ilvesest tuleks ilmselt dokumentaalfilm teha, pealkirjaks sobiks „Naine, kellele jäi objektiivselt alati õigus".

Pole meil rahvana häda midagi

Kadedus lööb küll välja, aga pole meil rahvana muidu midagi viga. Tüüpilise eestlase üks omadusi on, et ta krooniliselt ei usu, mida ajalehed kirjutavad - omi valitsejaid on meil väga harva olnud, seepärast oleme ikka veel need kahtlustava pilguga talupojad, kes üksteisele otsa vaatavad ja küsivad: „Aga miks seadusel keisri kulli pääl ei ole?" Ei usuta ilmselt ka neid siledaid poisse, kes sulle plakatilt vastu vaatavad ja lubavad: tagasiulatuv emapension! Tasuta kõrgharidus! Kui miski on päris tasuta, siis kvaliteet halveneb, see on selge.

1990-ndate alguse Eesti Humanitaarinstituut oli selgelt parem kool kui sama ajastu Tallinna Pedagoogiline Instituut. Sest üliõpilased olid, enamasti oma vanemate kaudu, maksjad ja võisid oma raha eest nõudmisi esitada.

Pigem ei ole küsimus selles, kas miski on tasuta. „Tasuta" on ka raha, küsimus jääb vaid, mida sa selle raha eest saad. Kui leiutame uue pensioniliigi, siis keegi peab selle kusagil kinni maksma - keegi, kel tuleb töötada nii palju, et tema emaseisuseni ei jõuagi. Tasuta lõunasööke ei ole; kui miski näibki olevat tasuta, siis makstakse selle eest kusagil mujal.

[esiletõste] Et Tallinn pensionilisa maksta suudab, on arusaadav, sest Tallinn on suhtarvudes ikka tublisti rikkam kui Eesti riik. Kui fataalselt ääremaastunud Eesti riik midagi säärast välja mõtleks, siis küsitakse kohe: näidake katteallikad!

AARNE RUBEN

kirjanik, kolumnist

[fototekst]   OTSUS: Tallinna volikogu on otsustanud, et linn maksab pensionilisa kõigile oma eakatele 76 euri (1200 krooni) aastas. Pensionilisa maksavad vastavalt oma rahakoti võimalustele ka Narva ja Sindi, kus on keskerakondlikud linnavalitsused. Pärnus maksti pensionilisa siis, kui linna juhtis Keskerakond, nüüd enam ei maksta. Valijatel ei tasu uskuda isamaalaste emapensioni-lubadusi, vaid uskuda tuleb neid erakondi, kes on oma lubadused teoks teinud.

i

Jaga |