Meie riiki juhib meedia!

Naabrimees võib rahulikult pildistada sinu autot koos numbriga, öelda, et see parkis vales kohas, ja Delfi avaldab pildi viivitamata. Kui sa tahad esitada õiendust, et see teade on vale, siis võid juba ette kindel olla, et sinu protesti portaal ei avalda.

Nädalapäevad tagasi esitasin Riigikogu kõnepuldist esinedes küsimuse: „Millal te viimati kuulsite ajakirjanduses positiivset uudist Tallinna linnapea Edgar Savisaare kohta?" Saal vaikis. Pealinna elu ja linnapea kohta häid uudiseid meedias naljalt ei trehva. See, mis Tallinnas hästi, ajakirjanduses kajastamist ei leia. Isegi tasuta ühistransport, mis on tekitanud tohutut huvi maailmas, leidis meie ajakirjanduses vaid laitvat vastukaja.

Sõitjate arv pole ajakirjanike arvates ikka kasvanud niipalju, kui nemad lootsid. See, et linnakodanik päevas üle kolme euro sõidu pealt kokku hoiab, mis perekonnale kena kopika lisaraha teeb, ajakirjanikele korda ei lähe.

Rahvusringhääling (RR) toimetab veelgi räigemalt. Seal lihtsalt ei anta uudist edasi, kui see meele järele pole. RR-i sisetsensuur ja ajakirjanike enesetsensuur on õige tugevad. Keskerakonna uudis lendab ikka otse prügikasti, kui nende meelest vaja.

Värske näide. Laupäeval, 14. septembril peeti Põlvas maarahva kongressi. Juba kuuendat. Suur sündmus, kohal olid president Arnold Rüütel, regionaalminister Siim-Valmar Kiisler, külalised Euroopa Parlamendist, hulk tuntud põllumehi. Vikerraadio, meie avalik ja õiguslik, hommikul enne kongressi algust ei lausunud selle kohta mitte sõnagi. Äkki tuleb liiga palju rahvast kohale! Õnneks õhtuses „Päevakajas" paar sõna siiski oli.

Kui vaadata kohalike valimiste kajastamist, siis siin ole mees ja hoia naeru tagasi. Plakatite võrdlemisest ja kandidaatide elukoha uurimisest pole kaugemale jõutud. Ideedest ja maailmavaatest pole veel lugusid näinud, ja ma pole üksi.

Veel üks näide. Kui kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber? Nii küsis üks internetiportaal. Vastas reformierakondlane, üks kiidetum poliittehnoloog Rain Rosimannus: „Naljakas küsimus, ise te siin Tallinnas, ajalehetoimetustes endale seda sisendate tõe pähe ja siis usinalt taas toodate, et Savisaar ees ja Savisaar taga..."

Ega oska minagi meenutada Eesti meedias mõnda head uudist Edgar Savisaare, Tallinna linna ega ka Venemaa kohta. Need on tabuteemad. Nende kohta ajakirjanikud midagi head kirjutada ei tohi. Putini initsiatiiv Süüria konflikti lahendamisel sai erandiks, sest rahvusvaheline ajakirjandus näitas kiidusõnadega eeskuju, millele lihtsalt tuli järgneda.

Kesknädala lugeja Anton Jõks Räpinast kirjutas eelmises lehes, et Tallinna Televisiooni on praegu eesti rahvale vaja rohkem kui omal ajal Ameerika Häält. "Et pisutki vähendada meedia kallutatust, ühte väravasse tagumist ja Tallinna vastandamist kõigele," märkis ta.

Tallinna Televisiooni „Meedia keskpunkti" saates meenutas Mart Ummelas, kuidas juba 1992. aastal oli päevakorras ajakirjandusvabaduse seaduse väljatöötamine, mis aga paremerakondade vastuseisu tõttu tegemata jäi. See seadus paneks autori ajakirjanduses avaldatu eest ka vastutama ja kindlustaks rünnatavale õiguse ennast samas väljaandes kaitsta. Tundub, et on saabunud aeg selle seaduse mõte uuesti üles võtta.

Minu arvates on Eesti meedia oma piiramatu vabadusega sõimata keda tahes ületanud mõistlikud piirid. Kui me kõik oleme pandud elama seadustega täpselt määratletud ruumis, miks siis toimetajad on unustatud?

KESKMÕTE: Tallinna Televisiooni on praegu eesti rahvale vaja rohkem kui omal ajal Ameerika Häält.

HEIMAR LENK, ajakirjanik

Jaga |