Saladuslik Shanghai Koostöö Organisatsioon

SKO asutamisdokumendis on selgesti öeldud, milleks on ta ellu kutsutud. Need eesmärgid on liikmetevaheline sõjaline koostöö (eriti võitluses terrorismi vastu) ning majandus- ja kultuurikontaktide tihendamine. Nagu näha, on eesmärgid üsna klassikalised ja üldsõnalised. Lisaks sellele peab arvestama asjaolu, et selle organisatsiooni liikmeteks on suured ja maailmapoliitikas kaalukad riigid nagu Hiina ja Venemaa, kellel võib küll olla palju ühiseid jooni, kuid kes on samas väga erinevad. Samuti ei maksa alahinnata Kasahstani ambitsioone, sest tegemist on siiski naftariigiga, kel on kindel soov ajada iseseisvat poliitikat.

SKO eelkäija oli nn Shanghai Viisik, mille moodustasid 1996. aastal Venemaa, Kasahstan, Hiina, Tadžikistan ja Kirgiisia. See kujutas endast puht sõjalist liitu ja selle loomine oli loomulik reaktsioon Afganistanis toimuvale sõjategevusele. Talibani islamiäärmuslasi saatis selles regioonis arvestatav edu ja oli reaalne oht, et nende tegevus võib laieneda naaberriikidesse.

2001. aastal liitus organisatsiooniga Usbekistan ning uuenenud allianss sai nimeks Shanghai Koostöö Ühistu. Ühtlasi lisandusid puht sõjalisele koostööle majandus- ja kultuurialased aspektid.

Vaatlejatena kuuluvad Shanghai Koostöö Ühistu  juurde Pakistan, India, Iraan ja Mongoolia. Vaatlejastaatust on taotlemas ka Valgevene.

Nii Pakistan kui ka Iraan on esitanud avalduse täieõigusliku liikme staatuse saamiseks. Mongoolia ja India pole selleks veel soovi avaldanud, kuigi on ilmne, et kõik senised liikmed näeksid ennekõike enda seas Indiat, samas kui Iraani osas ollakse reserveeritud.

Kuna tegelikult on SKO-st ka meie pressis piisavalt kirjutatud ning organisatsiooni struktuur ja muu transparentne materjal internetis vabalt saadaval, siis sellel pikemalt ei peatuks.

Erinevad arusaamad

Nagu eelnevalt öeldud, on liidu moodustanud üsna kirju seltskond, kelle majanduslik ja kultuuriline taust on vägagi erinev. Samuti kipuvad olema erinevad nende eesmärgid ja soovid. Milles need siis seisnevad ja kas neid üldse on võimalik ühiselt saavutada? Ühes on muidugi peaaegu kõik liikmesriigid ühel meelel – soovitakse vähendada USA ülemaailmse terrorivastase võitluse ulatust.

Inimkonnale on üldse olnud omane soov leida mingi suur ja globaalne pahe, mille vastu võidelda. Olgu selleks siis nõiad, ketserlus, kommunism, imperialism või nüüdisaja populaarne kurjus terrorism. Mõiste „terrorism“ on sobivalt üldine ja annab palju võimalusi asjaosalistel ise tõlgendada, milles nimelt terrorism antud juhul väljendub. Populaarseimaks väljundiks on kujunenud ikkagi islami terrorism, kuigi kahtlemata esineb seda muu hulgas ka baskidel ja iirlastel.

Siinkohal lähevad riikide terrorismikäsitused tugevasti lahku. Nii Hiina kui ka Venemaa jaoks tähendab võitlus terrorismi vastu pigem oma riikliku terviklikkuse säilitamist – uiguuri ja tšetšeeni separatistide tegevust käsitatakse ikkagi ennekõike terrorismina. USA seevastu pigem üritab oma tegevusega ära hoida suurte ja tugevate riikide moodustumist, kes võiksid talle pakkuda konkurentsi maailmas domineerimisel. Põhimõtet „Jaga ja valitse“ on kindlasti palju lihtsam rakendada arvukate väikeste riikide puhul, keda on vajadusel lihtne nii tülli ajada kui ka hiljem rahuinglina lepitada. Siinkohal võetakse paljudel juhtudel appi demokraatia levitamise hüüdlaused. Seega näiteks USA jaoks pole ei uiguurid ega tšetšeenid mitte niivõrd terroristid, kuivõrd demokraatia alustalaks oleva rahvusliku enesemääramise esindajad. Tugevast Hiinast ja Venemaast pole USA lihtsalt huvitatud.

Seega soovivad Venemaa ja Hiina ise oma terroristidega hakkama saada ning hoida USA omade arusaamadega rahust, õiglusest ja demokraatiast võimalikult kaugel.

Hiina võitleb terrorismi vastu

Mis puudutab terrorismi küsimust SKO-s, siis ennekõike on see oluline just nimelt Hiina jaoks. Xinjiangi autonoomses piirkonnas elavad uiguurid on pikka aega silma paistnud oma separatistlike püüdlustega. Hiinas tegutsevad  Ida-Turkestani Islami Liikumine ja Ida-Turkestani Vabaduse Liikumine on muu hulgas toime pannud mitmeid terrorirünnakuid Hiina ametnike ja sõjaväelaste vastu. Kumbki liikumine kasutas ära olukorra, kus nende rahvuskaaslased on hajutatud Hiina, Kasahstani, Kirgiisia ja Usbekistani vahel. Kallaletungides osalenud separatistid kasutasid tihti võimalust põgeneda naaberriiki, kus kohalikud organisatsioonid neile igakülgset abi osutasid.

SKO ühine tegutsemine on sellisele situatsioonile lõpu teinud. Eriti tihe koostöö ses vallas on Hiinal ja Kasahstanil. Nagu teada, pole kummagi mainitud riigi valitsusorganid just eriti pressisõbralikud ega hellita üldsust ajakirjandusele tehtud avaldustega.

Uiguuride vastu korraldatud erioperatsioonidest on seega väga vähe kättesaadavat informatsiooni. Küll aga näiteks süüdistasid sõltumatud uiguuri allikad Kasahstani eriteenistusi oma liidri Nigmat Bazakovi tapmise korraldamises. Väidetavalt on Kasahstani eriteenistused olnud segatud mitmetesse teistesse uiguuri aktivistide mõrvamistesse ja kadumistesse.

Mis puudutab teisi SKO liikmeid Kesk-Aasias, siis nende kasu terrorismi ohjeldamisest on märksa tagasihoidlikum. Loomulikult eksisteerib teisigi SKO regioonis tegutsevaid ekstremistlikke islamiliikumisi nagu näiteks Hizb ut Tahrir, kuid nende mõju ja toetajaskond on kaduvväike. Kohati ilmneb, eriti Venemaa pressis, tendents seda ohtu üle paisutada. Kuid siin on pigem rohkem tegemist katsega survestada regiooni. Kuna tegelikult nii Hiina kui ka Venemaa varjatult konkureerivad ülemvõimule teiste liikmete seas, siis on sellise ohutunde tekitamine üsna loogiline. Oma kohalolekut peab ju kuidagi põhjendama.

Peale oma territooriumi puutumatuse tagamise aitab SKO Hiinal kindlasti saada vajalikku toorainet, mida talle tarnivad nii Kasahstan kui ka Venemaa. Ühtlasi leiab Hiina nendes riikides turgu oma toodetele.

Tugevast Venemaa ja Hiina vahelisest sõjalisest koostööst ei pea siinkohal isegi rääkima. Kindlasti on ühingust kasu ka teistele, passiivsematele liikmetele. Nii on Usbekistani, Turkmeeniat ja Kirgiisiat SKO finantseerimisorganid toetanud märkimisväärsete rahaliste vahenditega, sest tegemist on SKO kõige mahajäänumate osalistega.

Kes võitis Vene–Gruusia konfliktis?

Tänavu augustis toimunud Vene–Gruusia konflikt, eriti selle poliitilised järelkajad, puudutasid nii või teisiti enamikku maailma riike. Ei läinud see mööda ka SKO liikmetest. 28. augustil Tadžikistani pealinnas Dušanbes toimunud SKO riigipeade nõupidamisel seisti küsimuse ees: kuidas käsitada Abhaasia ja Osseetia iseseisvuse probleemi? Venemaa poolt ette valmistatud 14-punktilises ühisavalduses käsitleti organisatsiooni seisukohta Gruusia sündmustest. Avalduse kolmandas punktis toetatakse üsna üldsõnaliselt Venemaa tegevust ja kiidetakse heaks kuuepunktiline olukorra stabiliseerimise plaan, mille pakkusid välja Venemaa ja Prantsusmaa. Ilmselge oli see, et esialgses variandis oli nimetatud punkt olnud märksa sõjakamalt sõnastatud, sisaldades ka Abhaasia ja Osseetia iseseisvust. Ehk siis – paljude analüütikute meelest oli tegu enam kui leige toetusega Venemaa tegevusele. Muidugi oli avalduse sõnum kahtlemata positiivne, küll aga polnud selles mitte ühte sõna Abhaasia ja Osseetia iseseisvuse tunnustamisest. Mis siis tegelikult toimus?

Enne kohtumist põhiliselt Vene allikatest avalikkuse ette lekkinud info põhjal oleks Venemaa justkui oodanud kahe uue riigi toetamist kõigi SKO liikmete poolt. Ka avalduse kava oli välja töötatud Vene spetsialistide poolt. Mis seal esialgu täpselt kirjas oli, jääbki ilmselt saladuseks.

Igatahes said avalduse allkirjastamise protsessis osalenud isikud näha veidi ebatavalist vaatepilti. Kui Hiina presidendile Hu Jintaole esitati ettevalmistatud avalduse hiinakeelne tõlge, haaras ta sulepea ja hakkas midagi elavalt tekstisse kirjutama. Kui see kirjutamine venis pikale, sai igaühele saalis selgeks, et härra president ei tegele mitte allkirjaandmisega, vaid hoopis teksti mingite muudatuste tegemisega. President Medvedevile anti hetk hiljem teada, et muudetud on avalduse kolmandat punkti. Medvedev ei paistnud olema üllatunud, küll aga märgatavalt rahulolematu. Tundes hiinlaste ülimat diplomaatiat, ümber nurga mõistaandmise ja keerutamise oskust, oli antud juhul tegemist üsna mittehiinlaslikult otsekohese žestiga. Ilmselt eelnesid sellele väga pingelised läbirääkimised. Hu Jintao sõnastuse juurde jäid ka teised SKO liikmesriigid. Ka see polnud just eriti tavaline.

Siiani oli SKO käitunud laias laastus kahe blokina – ühel pool Hiina ja teisel pool Venemaa ja teised SRÜ liikmed. Seekord oli tegu risti vastupidise seisuga. Ilmselt oli sel hetkel organisatsioonis toimunud jõudude ümberpaiknemine. Praegu on veel raske öelda, kas see osutub pöördumatuks.

SKO kompromissid

Ilmselge on see, et Hiina iialgi ei toetaks separatistlikke meeleolusid. Üldse on Hiina siiani oma välispoliitikas lähtunud n.ö kuldse kesktee printsiibist. Kõvemat häält tehakse vaid siis, kui keegi hakkab kahjustama Hiina enda huve. Pealegi oleks sellise avaldusega ühinemine muutnud Hiina jaoks SKO kommertsprojektist välispoliitikas osalemiseks. Hiina ei olnud sellega nõus.

Mis aga mõjutas SRÜ liikmeid Hiina poolele asuma? Kindlasti oli üks põhjustest samasugune pragmaatiline lähenemine välispoliitikale kui Hiinal. Näiteks Kasahstani riigipea ütles oma avalikus sõnavõtus, et Kasahstan ei kavatse hoida kõiki mune ühes korvis, ehk siis – neile on vajalik hea läbisaamine kõigiga.

Kuid kindlasti oli teisigi põhjusi. 8. ja 9. augustil viibis Hiinas Usbekistani president Islam Karimov. Visiidi ajal allkirjastati lepe, mille alusel pakub Hiina Usbekistanile rahasüsti 1 miljardi USD väärtuses, millest suure osa moodustavad soodsatel tingimustel antavad krediidid.

Veidi varem oli Tadžikistan ja Hiina allkirjastanud leppe, mille alusel Hiina äriühing Sinohydro astub osanikuks Roguni hüdroelektrijaama renoveerimisel ja hilisemal ekspluateerimisel. Äramärkimist väärib  tõsiasi, et sellele objektile ning ka Zerafshani hüdroelektrijaamale pretendeerisid Venemaa investorid, kuid mõlemad objektid läksid hiinlaste kätte. 

Samas ei saa rääkida mingist totaalsest distantseerumisest Venemaa suhtes. Kõik SKO liikmed tunnistasid üheselt Vene–Gruusia konflikti põhjustajaks ja agressoriks Gruusia ning toetasid täielikult Venemaa tegevust.

Järeldusi tehes võib kindlalt väita, et vähemasti SKO regioonis väljus Gruusia–Vene konfliktist võitjana Hiina. Ka SKO liidrite ühisavaldus oli ilmselge kompromiss Hiina ja Venemaa vahel. Kindel on ka, et tegelikult see vahejuhtum ei too endaga kaasa kahe riigi vaheliste suhete halvenemist, sest tegemist on ikkagi strateegiliste partneritega.

Omaette küsimus on muidugi SKO tulevik. Arvestades võimalikku SRÜ lagunemist ja piirkonna ümberkujundamist SKO–GUAM (Gruusia, Ukraina, Aserbaidžaan, Moldova), võib SKO muutuda tunduvalt tugevamaks ja veel olulisemaks liiduks.

PRIIT KARUMAA, kolumnist

[fototekstid] 

HIINA KAUBAD TULEVAD LÄBI EESTI: 24. septembril 2008 allkirjastasid majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning Hiina RV transpordi aseminister Xu Zuyuani Eesti–Hiina mereveoleppe.

Jaga |