Maamüük: pärisorjus asendus laenuorjusega

 Rammo hinnangul kaovad piirangud maa müügile eestlastele majanduslikult väga ebasobival ajal. Maa hind on väga madal võrreldes isegi Ida-Euroopaga, rääkimata Lääne-Euroopast. Probleemiks on meie väga madal palgatase ja vaesus, mis tekitab surve müüa oma maa ja mets maha võileivahinna eest, et saada ajutistki leevendust majanduslikele raskustele. See kõik võimaldab välismaistel kokkuostjatel minimaalsete kuludega suuri põllumaa- ja metsamasiive omandada. Jõuame tagasi 19. sajandisse, kus eestlane on isiklikult vaba, aga maa ei kuulu talle, vaid välismaalastest mõisnikele. 1816/1819 ja 1856. aasta talurahvaseadustega vabastati talurahvas orjusest ja sealtmaalt olid nad isiklikult vabad. Neid ei tohtinud enam müüa, vahetada, osta ega mõisniku suva järgi kasutada. Aga maa jäi mõisnike lobitöö tulemusel nende omandusse. Seega, kui talumees tahtis saada oma talu pärisperemeheks, tuli see mõisnikult välja osta. Enamus tegi seda laenude abil, sageli maksid laenu nii isa kui poeg mitme põlvkonna vältel. Pärisorjus asendus laenuorjusega!  Aga mis tänasel päeval teisiti on? Laenuorjusest me üle ei saa. Eesti võlg ületab juba 19 299 910 000 EUR ja iga eestimaalase osa sellest on üle 15 600 EUR.

Rammo küsib, kas eestlase roll on jälle omaenda kodumaal seista teeristil ja mängida möödasõitvatele välishärradele aborigeeni?

-o-

Jaga |