Usalduse kontrollpakk libiseb vasakule

JAANUS KARILAID,      12. detsember 2001




Mis kokkulepet Eesti ärimehed otsivad? Ei respekteerita ju tänaseid maksuseadusi tulusid varjatakse ja kanditakse, palgad on külmutatud kolm aastat, tavaline on off shore firmade kasutamine? Nüüd, kui tulevik ei näi enam nii lihtne, tuldi siis aatekandjaid mängima.

Eesti suurärimeeste retoorika on võrreldes aastatagusega mitmekesisemaks muutunud. Enam ei piirduta ainult kasumimarginaaliga. Räägitakse missioonist, nähakse sotsiaalseid probleeme, väidetakse nägevat tervikut ja tulevikku, lubatakse endale võtta lisaks ühiskondlikke funktsioone. Kõlab paljulubavalt.
Eesti suurkapital teeb jõupingutusi, et panna kokku leppima praegust opositsiooni ja koalitsiooni. Praeguses poliitilises kultuuris tundub see eriti tänuväärne, sest ülesande raskusjärk on ju sama, kui panna üht sinilindu püüdma nii Iisrael kui Palestiina.

Kes keelab palgatõusu?

Kui selle "mugava suurkapitali kodumaa" tehingu üritusega saavutatakse erakondade lähenemine, uute ja vajalike teemade esiletõus ning poliitilise mõtte areng, tuleks esialgne muie alla suruda ning loota parimat. Muie aga kipub tagasi, kui on näha, et kokkuleppe algatajad kipuvad iga hinna eest oma tahtmist peale suruma ning "läbikukutajatele" sõrmega näitama.
Samas aga ei keela mitte keegi ettevõtjatel Eesti rahvuslikke huve ja sotsiaalset sidusust arendamast juba täna - tõsta igal aastal (minimaalselt 4% pluss inflatsioon) töötasu, kontrollida läbi ettevõtjate katusorganisatsioonide oma liikmete usaldusväärsust maksude maksmisel ja töökeskkonna arendamisel ning korrektsete töölepingute sõlmimisel. Kas selleks on vaja erakondade allkirju ja tõotusi? Eesti ettevõtjate annetustest võiks suurem tükk minna haridusse, teadusesse, tervisesporti ning laiematesse ühiskondlikesse projektidesse. Praegune horisont on liialt tippspordi keskne, tippude toetamine kannab aga rohkem ärimotiive.

Põhiline kokkulepe, põhiseadus, on täitmata

Põhiseadus sõnastab väga täpselt, millised õigused on Eesti kodanikel nii haridusele, tervisele, tööle kui ka riigi suveräänsusele. Kui negatiivsed arengud loeteluga seoses aga Eestis toimivad, on ilmsed kõigile vastutustundlikele kodanikele. Kui "rahvusliku kokkuleppe" algatajad väidaks, et neid huvitab põhiseaduse täitmine, usuks ehk kõik artikli alguses püstitatud küsimuse positiivset vastust. Vastasel juhul oleks aus teatud paragrahvid põhiseaduses teisiti sõnastada või siis tunnistada, et põhiseadus on üks riigi maine kujundamise komponent ning mõeldud rohkem välispidiseks tarbimiseks.

Ettevõtjate nutt ja hala

Ettevaatlikuks teeb ka ettevõtjate soov lükata sotsiaalmaks töötajate õlule, mis omakorda seoks poliitikute käed avalike teenuste ja hüvede planeerimisel läbi maksusüsteemi muutuste. Ettevaatlikuks teeb ka ettevõtjate pidev hala, et Eestis ei ole kvalifitseeritud tööjõudu. See, palju nad ise oma töötajate koolitusse ja täiendõppesse raha suunavad, ei tundu neile oluline. Kui initsiatiivikad ollakse ise sel alal omavalitsuste ja kutseõppeasutustega koostööks? Pigem oodatakse riigi tuge, st maksumaksja abikätt. Omakasu vaatepunktist nähakse riiki alati positiivses perspektiivis.

Vasak tõuseb, parem vaob

Teisalt võib suurkapitali närvilisusest aru saada. Vasakpoolsus on Eestis jõuliselt pead tõstmas, ka erakondade väliselt. Sotsiaal- ja humanitaarteadused arenevad, arvamused muutuvad kriitilisemaks, kodanikuühiskond tugevneb jmt. See kõik tähendab, et võim hakkab killustuma. Suurkapitalil on hirm, et poliitika planeerimine liigub rohkem ühiskonna rohujuure tasandile. Kaob kontroll võimu üle.
Kodukootud parempoolsus pole suutnud omaenda ideoloogiat õigustada. PR-kampaaniad enam ei tööta. Parempopulism läbi oma lemmikrelva - mustvalge vastandamine - enam ei müü, ei aita ka Mõõdukate nn sotsiaaldemokraatlikud "kleepekad".

Nn parempoolsuse kriis

Õhkkond on Eesti lihtsakoelisele parempoolsusele ülimalt ebasoodne. Üheks viimaseks päästerõngaks on Isamaaliidu ja Reformierakonna "eilse päeva" personaliosakond Res Publica. Respublikaanid tunnetavad poliitilise tuleviku ebakindlust, ka ei suudetud moderniseerida paremerakondi seestpoolt. Arvestades aga respublikaanide varasemaid artikleid, kus nad on rääkinud narkootikumide legaliseerimisest, imelisest vabast turust, ainuvastutavast üksikindiviidist ja riigi kui institutsiooni minimeerimisest, siis ikka väga raske ka parima tahtmise juures neile Eesti tuleviku kujundamist usaldada.
Usalduse võimaluse võtab ära just see, et praegu räägitakse hoolivusest, solidaarsusest, rahvast kui otsuste tellijast - risti vastupidiselt sellele, mis oli siis, kui kolmikliidul oli usalduse "kontrollpakk". Mis juhtub aga siis, kui "kontrollpakk" tagasi saadakse?
Sellegipoolest on respublikaanide põgenemine poliitiliselt paremteljelt kohmetuma pannud ka "rahvusliku kokkuleppe" algatajad. Seda olulisem vast tundubki algatajatele nn kokkuleppe saavutamine suuremate poliitiliste jõuväljade vahel.
Konstruktiivsem oleks aga loota, et lähitulevikus leiaks ühise keele Keskerakond, Mõõdukad ja Isamaaliit. Juhul muidugi, kui kaks viimast teevad läbi kvalitatiivse muutuse.

Suurkapitalil on hirm, et kontroll võimu üle kaob. Kodukootud parempopulism läbi must-valge vastanduse rohkem ei müü. Enam ei aita ka Mõõdukate sotsiaaldemokraatlikud "kleepekad".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)