Jõulurahu ajal pakuti rahvale NO-tragöödiat „Savisaar“

Veel mõned üleskerkinud küsimused: kui kirjanik kirjutab ajakajalist romaani, siis tavaliselt on tegelasteks anonüümsed prototüübid ja lugeja saab vaid aimata, kellega võib tegemist olla. Kui aga näiteks peaosaline on nimeliselt (õige täisnimega!) välja toodud, siis kirjanik ju loomulikult vastutab esitatud faktide õigsuse eest selles romaanis, vabandust, nüüd siis juba dokumentaalraamatus. Kas ei kordu sama olukord teatrilaval? Kui peaosaline esineb täisnime all, kas stsenaariumi autor siis vastutab lavaletoodu faktidele vastavuse eest?? Kõnealuse etenduse stseenide aususe ja õigluse kohta vastaksin vana laulu sõnadega: kui sellest kõigest veerandi usud, siis oled poole petta saanud...

On ammuteada ütlemine neljanda võimu kohta: kelle käes on riigis meedia, selle käes on ka võim. Aga nüüd tuleb välja, et meil on sellest veel vähe – tarvis ka teatrilava politiseerida (kas viienda võimu tahtliku laimu abil?)...

Aga öeldakse: pole halba ilma heata. Nii selleski laimufarsis kaldub edu, nagu tavaliselt seni on juhtunud, just laimatava poolele. Vaatajad-valijad mõistavad tegelikkust õiglaselt ning väljendavad oma poolehoidu just rünnatavale – ja järjekordselt saavutab valimisvõidu just Savisaar. Ärge tulge jälle väitma „venelaste häältest“ – viimastel suurematel valimistel jätkus eestlaste hääli võrdselt nii Reformierakonnale kui ka Keskerakonnale. Pidagem meeles, et Europarlamenti ja Riigikogu valivad meil ainult Eesti Vabariigi kodanikud, aga Keskerakond on nendel valimistel saavutanud alati kas esimese või teise koha.

Mis juhtuks, kui opositsioon hakkaks lavale tooma näidendeid näiteks pseudodemokraatliku rahavõimu kangelaste Laari, Kallase, Ansipi, noorpoliitik Rõivase jt „vägitegudest“ – ikka eesti rahva jätkusuutlikkuse hüvanguks? Kas rahva lõhestatus sellest väheneks, kui seda jõululaupäeval esitada?

Kõigil lihtsurelikel on „omad head, omad vead“ – nii pole ka Savisaar eksimatu. Kuid kui seda konkreetsele isikule suunatud ärapanemist teostatakse, nüüd juba ka teatrilaval, isiku suhtes, kellel on taasiseseisvunud Eesti ees Arnold Rüütli, Vaino Väljase, Endel Lippmaa jt kõrval ühed suurimad positiivsed teened – alates laulvast revolutsioonist, IME-st, Rahvarindest, Keskerakonna loomisest, valitsuse juhtimisest, intrite mässu mahasurumisest, panus iseseisvuse väljakuulutamisse, suutlikkus rahumeelselt integreerida kõiki Eestimaal elavaid rahvusi (vältimaks vene partei teket), pikima staaži ja rahva heaks positiivseima tulemusega linnapea jne – ja kui seada kõik need positiivsed teod ühele vaekausile, siis jäävad teisele vaid kolmanda- ja neljandajärgulised teened – kindlakäelisus, „autoritaarsus või isikukultus“ jne. Kas need kogumid on võrreldavad?

Kas poleks aeg sisse seada normaalsed suhted siin juba pool sajandit elanud ja sündinud (ja eestlastega tuhandeid õnnelikke peresid loonud) migrantidega? Siis suudaksime paremini üheskoos vastu seista uuesti terendavale pagulastulvale, mis ähvardab meid Lõunast.

Vaagida võib ju nii- või teistpidi, ometi on vist peamiseks Savisaare praeguse ebaproportsionaalse kiusamise ja ahistamise põhjuseks tema soovimatus kõrvale astuda suurest poliitikast, nagu tegid seda Rüütel, Väljas jt. Sel viisil ta segab lapspoliitikute põlvkondi muretult hoidmast oma käes igikestvat võimu.

Mida küll teha, et tühjaksjooksva Eesti ühiskonnas oleks vähem lõhestatust ja vastandumist? Sealhulgas ärapanemist ka teatrilaval. Kelle huvides seda teeksime? Et oleks vähem vihkamist ligimese vastu? Mida tuleb teha, et eesti rahvas jääks Eestis püsima? On vaja leida alternatiivi tänastele valitsejatele – seni, kuni meil ruulib ultraliberaalne paremäärmuslus, selleks lootust ei ole.

1. jaanuaril vaatas Eesti rahvas, samuti ETV-st, juba palju hingekosutavamat – Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontserti, kus isegi dirigent Tõnu Kaljuste isiklikult laulis Cyrillus Kreegi ammuse laulu esiettekandel: „Rahu, rahu... maailma ei mahu... Kahju, kahju...“

UDO KNAPS Raplamaalt

Jaga |