Kunst ja demokraatia

ENN MÄLGAND,      07. november 2007


Dotsent Endel Rihvki mure meie kunsti käekäigu pärast (Kesknädal 31. oktoober 2007, „Keisri rõivad") ei ole erandlik ega juhuslik sõnavõtt meie kultuuri teemal. Tean paljusid inimesi, kes on külastanud meie kaasaegse kunsti näitusi ning avaldanud oma nördimust nähtu üle. Tõsi see on, sest primitiivsete vahenditega ning algelisel viisil on püütud kunstisõbrale selgeks teha, et just selline taies on demokraatlik ja väljendab autori sügavamaid tundeid.

Ilukõnega võib väga kaugele jõuda, kõike annab sõnades n-ö üle kullata. Tõsine kunst aga ei vaja äraseletajaid ega sisuülendajaid, taies peab ise ennast avama, andma vaatajale selge signaali enda olemusest.

Demokraatia toel võib mõndagi seletada: rahvalik, oodatud, tulevikutaies, enneolematu, värskete mõtetega jne. Teos ise aga ei vasta ühelegi eelnimetatud hinnangupulgale. Pidada aga rumalaks meie inimesi, eriti neid, kel asja kunstinäitusele, on ülim totrus. Pesunööri ülesriputaja või väljaheite purkipanija taandab iseennast elu ääremaale – kunstiga pole siin midagi pistmist. Traditsiooniline ehk klassikaline maal ja skulptuur on aastasadadele vastu pidanud. Maailma suurimad aardekogud Pariisis, Moskvas, Roomas jm on saanud miljonite inimeste lemmikpaikadeks. Primitiivne „originaalsus" kogub vaid kunstist eemaldujaid.

Olen nõus Endel Rihvki etteheitega: miks meie tuntud ja tunnustatud kunstnikud ei avalda oma seisukohti manduva kunsti kohta? On's tegemist tsunftihuvides solidariseerumisega või leidub teisi põhjusi, seda on raske ütelda. Sama olukord valitseb teistelgi kunstialadel. Parimas seisukorras on vast meie helikunst, kus valmib teoseid, mis on leidnud üleüldist tunnustamist.

Kauaaegse kirjandusejälgijana võin öelda, et ega selleski valdkonnas kunstnikest maha jääda taheta. Kõrvuti heade teostega ilmub Eestis kirjandust, mis nn avangardse loomingu sildi all risustab üldist kirjanduspilti. Peeter Sauteri, Kaur Kenderi jt kommertslik looming ei ole siiani leidnud asjatundlikku hinnangut ei kirjandusülevaadetes ega jooksvas kriitikas. Käib üleüldine takkakiitmine. Eriline koht selles kuulub Kivisildnikule, kes brutaalse sirgjoonelisusega „paneb asju paika", esinedes viimase instantsi kohtumõistjana. Selletaolisi näiteid on teisigi võtta.

Kommertsliku „kultuuri" ilminguid leiab kõikjal meie elus. Jutt ei ole soovist pidurdada kunsti arengut, küsimus on kunsti professionaalsuses. Milleks lõpetada kunstiakadeemia, et hiljem naiivseid soperdisi üles riputama hakata? Otsingud kunstis ei ole kindlasti kerged, kuid nendeta ei sünni arenenud ühiskonna liikmetele pakutavat kunsti. Inimese tundemaailm on uue aja oludes teisenenud, kuid madalust ja hingetust ei soovi küll keegi kunstiks pidada.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)