Eesti on erand erandite hulgas

VELLO LEITO,      12. september 2001



Taasiseseisvunud Eesti esimesed 10 aastat on olnud majanduslikult ja poliitiliselt ebaõnnestunud. Püüame alustada teist aastakümmet murranguga nendes valdkondades.
Eesti Iseseisvuspartei (EIP) on veendunud, et alternatiivne lahend liitumisele Euroopa Liiduga on olemas ja pakub selle välja üldrahvalikuks aruteluks.
Siin avaldatav Eesti iseseisvus- ja majandusdoktriin (raamlahend) on koostajate sõnul alternatiiv Eesti arengule. Tekst on saadetud kõikidele tele- ja raadiojaamadele, ajalehtedele, erakondadele ja presidendikandidaatidele eesmärgiga algatada üleriigiline arutelu.
Kesknädala refereerib raamdokumenti lühendatult.

Eesti on erandliku kaaluga geopoliitiline subjekt oma geograafilise asendi tõttu. Eesti välispoliitika, majanduse ja julgeoleku sihiteadlik juhtimine pole võimalik, tundmata põhjalikult geopoliitikat kui suurriikide salapoliitika "veepealset" osa, kui teadust ja analüüsimeetodit.
Globaaltasandil algasid kiired nihked peale külma sõja lõppu. Need said alguse kolmest arengust: Nõukogude Liidu majanduskasvu pidurdumine ja seeläbi tasakaalu purunemine USA kasuks, islamifunda­menta­lis­mi tugevnemine, Hiina ülikiire majanduskasv. Lääs ei kogenud ohuallikana enam mitte Nõukogude Liitu, vaid tugevnevat Hiinat.
Lääs otsustas vastukaaluks liita endaga kogu Nõukogude Liidu ja selle perifeeria, misjärel oleks tekkinud neljast geopoliitilisest ruumist koosnev maailm: USA, Euraasia, Hiina, islamimaailm. Alustati Euroopa Ühenduse muundamist Euroopa riigiks ning Nõukogude Liidu reorganiseerimist plaaniga see hiljem liita Euroopa riigiga perifeeria staatuses. Algas nn perestroika - Venemaa georuumi lagundamine/reorga­niseerimine suurriikide (USA, Venemaa, Saksamaa) kokkulepete alusel.
1970. aastal purunes Bretton Woods'i kokkulepe, mille järgi riikide valuutad olid seotud kulla hinnaga. Algas üleminek kapitali vabale liikumisele. Samal ajal algas juhtivate Lääne riikide majanduspoliitikas üleminek vanalt konkurentsistrateegialt (niðikeskne, kulude minimiseerimispõhine strateegia) uuele konkurentsistrateegiale. Viimase olemuseks on kulude maksimeerimine turgude vallutamiseks nendega kohanemise asemel, tööliste kollektiivse võimu vähendamine (eelkõige tootmise siirdamisega mujale), sünergeetilise efekti taotlemine liitumiste ja neelamiste läbi.

Lääne suurriikide uuskoloniseerimispoliitika (=ressursside ja turgude, ka odava tööjõuturu, ent eelkõige odava kvalifitseeritud tööjõuturu vallutamine majanduslike ja poliitiliste vahenditega) rakendati IMF ja WTO vahendusel. Eel­toodu tõi enesega kaasa nn globaliseerumise - kaupade, raha ja allhangete vaba liikumise. Globaliseerumine on oma olemuselt maailma võimu- ja rahaeliidi äriprojekt, katse privatiseerida kasum ja ühiskonnastada kahjum. Globaliseerumine ei haara endaga muid olulisi aspekte - vabadusvõitlus ja rahvusriikide arv kasvab pidevalt.

Euroopa Liit muundub paratamatult riikide liidust liitriigiks

Euroopa Liidu leping ja Amsterdami leping andsid sui generis moodustise, mis dünaamiliselt, lepingutesse üldsätetena kirjutatud eesmärkide kaudu muundub riikide liidust liitriigiks. Samas on alanud Euroopa Liidu ühiste sõjajõudude loomine neid desorienteerivalt kriisivägedeks nimetades, s.o politseiriigi loomine.
Ühisraha ja nelja EL põhivabaduse kaudu muutub Euroopa Liit suurettevõtete keskseks, ameerikalikuks, agressiivse majandusega koosluseks. Lissaboni tippkohtumisel 2000. aastal võeti vastu otsus saada maailma kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks. Majandusliku ründevõime tugevdamiseks on otsustatud läbi viia idalaienemine, eesmärgiga saada juurde ressursse, territooriumi ning odavat, kuid kvalifitseeritud tööjõudu.
Seejuures on EL seadusandlus loodud nii, et "nael" Suure Peetri märsi jaoks on löödud vaid temale sobivale kõrgusele. Väikese Peetri ülemängiv "kavalus" (minna Euroopa Liitu selleks, et kätte saada Suure Peetri märss) tekitab piinlikkust. Suur Peeter tegi asjakohase märkuse: "Kui eesmärgiks on saada rohkem raha, siis on mõttekam juba seista väljaspool ELi", (Romano Prodi Pärnus, suvel 2001).

Venemaa kui Euroopa Liidu perifeeria

Venemaa muutmist EL perifeeriaks, idalaienemise objektiks, alustati tema majanduse ümberkorraldamisega IMF retseptide alusel. Venemaa sisemajanduse koguprodukt langes alla poole 1988. aasta tasemest. Majanduse päästmiseks devalveeris Venemaa oma valuuta 1998. aastal, loobus IMF ettekirjutuste täitmisest ning saavutas 2000. aastal 7,6 protsendilise majanduskasvu, finantskonto ülejäägi 33 miljardit USA dollarit ning riiki akumuleerus vaba raha 60 miljardit dollarit.
1999. aasta suvel alustas USA Venemaa äralõikamist Kaspia naftast Saudi-Araabia fundamentalistide kätega Ingusheetia ja Dagestani kaudu. Venemaa vastas Tshetsheenia sõjaga ning rakendas nn Primakovi doktriini, mis sisuliselt näeb ette Venemaa geopoliitilise suuruse taastamise. Sellega olid lõppenud Lääne katsed teha Venemaa oma tööriistaks - Venemaa ei liitu Euroopa Liiduga, vaid loob oma alternatiivset liitu.

Eesti on rikas

Eesti on erandlikult rikas maa. Meie fosforiidivarud on suurimad Euroopas, diktüoneemavarud praktiliselt ammendamatud. Lisaks omab Eesti pretsedenditut geopoliitilist ressurssi kui kahte kontinenti siduv territoorium.
Geopoliitiline asend annab Eestile ainulaadsed võimalused, kuid samas esitab kategoorilise nõude - teada ja järgida stabiilsust. Olukord kahe ruumi kokkupuutepunktis on stabiilne, kui nende vahele jääb iseseisev ja poliitiliselt neutraalne territoorium, mida kaitseb/kontrollib kolmas, eemalasuv, tugevam geopoliitiline ruum. Seaduspära toimivus ilmnes klassikalisel kujul 1920. aastal, kui Saksamaa ja Venemaa olid samas "kaalus" ning Eestit kontrollis eemalasuv tugevam Inglismaa. Ainult nende tingimuste kokkulangevus võimaldas Eestil iseseisvuda.
Analoogiline on olukord ka praegu: nii Venemaa kui EL on veel välja kujunemata ning tugevnev USA mõju (NATO; mis aga siiski ei tähenda kohustust või vajadust midagi Eestis USA-le maha müüa) võimaldab Eestile iseseisvuse ohutu edasikestmise.

Julgeoleku tagatis on iseseisvus

NATO laienemine Eestisse meie julgeolekut ei kahanda, sest laienemine saab toimuda ainuüksi Venemaa nõusolekul. Pole oluline, kuidas see nõusolek väljendub. Venemaa laskis Eesti vabaks üksnes kokkuleppe alusel USAga, tingimusel, et Eesti jääb iseseisvaks riigiks, mida Eesti tookord ka tungivalt soovis. Selle soovi edasikestmine on imperatiiv: Eesti peab jääma uusautarkiliseks geopoliitiliseks ruumiks.
Kaasajal ei alistata riike sõjalise jõu abil, vaid majandusliku ja poliitilise agressiooni kaudu. Riik saab olla uusautarkiline vaid siis, kui toimub kõiki tema ressursse, k.a geopoliitilist, õigesti hallatakse. See tagab riigile globaliseeruva majanduse tingimustes julgeoleku ja majandusarengu; kusjuures geopoliitilise ressursi määrab mitte sidemete puudumine teiste ruumidega, vaid vabadus sidemete valikul, mis võimaldab rakendada geopoliitilise tasakaalustatuse printsiipi.
Seega on Eesti julgeoleku tingimusi kolm:
Eesti peab jääma iseseisvaks riigiks
Eesti peab täitma oma geopoliitilis-imperatiivset kohustust/missiooni: vahendama ruume ja kontinente tasakaalustatult, lävides võrdselt väärikalt kõikidega vastastikuse kasulikkuse alusel rakendama rahvusliku majandussektori kiirarengu.
NATO ei saa ise otseselt mitte mingil juhul tagada meie julgeolekut, kuid on meie õige geopoliitilise strateegia korral piisav lisatingimus. Meie õige geopoliitiline strateegia näeb muide ette ka seda, et meie sõjaline julgeolek pannakse paika kolmepoolsetel läbirääkimistel USA-Venemaa-Eesti.
Kui Eesti astuks Euroopa Liitu, oleks see kiirtee tagasi Venemaa külge - Eestit ootaks ees nn Poska ämber. (Lenin soovitas Tartu rahu piiri piki rindejoont üksnes sellepärast, et hiljem kogu Eesti tagasi võtta, kasutades ettekäändeks osa Venemaa territooriumi okupeerituse fakti). Just sellepärast kandis Venemaa aasta­tel 1991-1994 raevukalt hoolt selle eest, et Eestisse jääksid erusõjaväelased ja võimalikult suur vene kodakondsete hulk (Jeltsini lõks), kannab praegu hoolt selle eest, et varjatult meie majandus kontrolli alla võtta, et vajadusel (Saksa ruumi laienemisel Eesti vahendusel otse vastu Ivangorodi müüre ja Pihkva ukse alla) oleks Eesti kiiresti ja veretult tagasi võetav puhvrina kahe geopoliitilise ruumi vahele.
Tuleb arvestada, et vene rahvusest isikud Eestis on huvitatud ühinemisest ELiga üksnes seepärast, et nende arvates paraneks nende majanduslik olukord. Et aga keskmise eestimaalase jaoks tähendab liitumine majanduslikku kollapsit, saab mitte-eestlaste lojaalsus otsa. Suur Peeter Pärnus eksis, kui ta ütles: "EL on midagi muud, EL on ühine tulevik." Euroopa Liidul ja Eestil ei saa olla ühist tulevikku, sest Venemaa on reserveerinud Eestimaa endale, juhuks kui Eesti ei suvatse oma tõotust täita ja iseseisvaks jääda.
Eesti riigi iseseisvus on kasulik Venemaale nende julgeoleku seisukohalt ja kasulik ka eesti rahvale; Euroopa Liidu arvamus aga meid ei huvita, sest EL viiendat kolonni Eestis ei ole. Arvamus, et kui Eesti ei liitu vabatahtlikult, siis liidetakse meid vägivaldselt (K. Ojuland), on poliitiline primitivism. Eesti ei ole Venemaast eraldatud Kosovo, kus EL võitis. Siin EL "Kosovo konflikti" ei võida ja Venemaa territooriumi NATO lennukid pommitama ei lähe.
Eesti rahvusliku majandussektori taandarengu kiire lõpetamine on kohustuslik, sest rõhuva enamuse inimeste majandusliku olukorra pidev halvenemine viib mingil lähihetkel (mitte-eestlaste?) lojaalsuse katkemiseni.

Eesti kui tüüpiline uuskoloniseeritud riik

Eesti on filigraanselt tüüpiline majandus- ja välispoliitiliselt uuskoloni­seeritud riik. Eesti majanduspoliitika on tegelikult IMFi ja Euroopa Liidu majanduspoliitika, Eesti välispoliitika on Euroopa Liidu poliitika.
Majandusliku ja poliitilise uuskolonisatsiooni lõpetamiseks Eestis on vältimatud järgmised kvalitatiivsed meetmed:
võtta tagasi Euroopa Liiduga liitumise taotlus lõpetada IMF nn soovituste täitmine teha korda Eesti Panga seadus, muuta Eesti Pank ka tegelikkuses riigi keskpangaks taastada/luua rahvuslik pangandus (sealjuures ühistegelik pangandus, hüpoteegipank).
Kuni kõik need tingimused pole üheaegselt täidetud, ei saa Eesti puhul rääkida iseseisvast riigist.
Riigikogu praegune koosseis ei suuda ega soovi Eestit uuskolonialismi haardest välja tuua. Seetõttu on vaja muuta kiiresti Riigikogu koosseisu. Uuskolonialistlik okupeerimine saab toimuda üksnes poliitiliste käsilaste olemasolu korral. Antud juhul täidavad seda rolli Isamaaliit ja Reformierakond. Takistamaks Eesti riigi okupeerimist Euroopa Liidu poolt, rahvusliku majanduse lõplikku kollapsit, tuleb need erakonnad võimult kõrvaldada. Selleks on vaja teha erakorralised valimised, sest korraliste valimisteni viivitamine viiks väga tõenäoliselt pöördumatute tagajärgedeni (näiteks ELiga liitmine, majanduskollaps, infrastruktuuri ja energeetika mahamüümine väliskapitalile jne).
Alles seejärel on võimalik tuua rahvuslik majandussektor välja taandarengust. Selleks tuleb kvalitatiivse miinimumina:
rakendada pariteetne väliskaubanduspoliitika muuta välisinvesteeringute poliitikat nii, et poleks võimalikud välisinvesteeringud, mille eesmärgiks on meie siseturu ja ressursi vallutamine; lubada riiki välisinvesteeringuid (võimalikult võrdselt) kõikidest geopoliitilistest ruumidest rakendada rahvusprogrammide keskne majanduspoliitika
restruktureerida Majandusministeerium põhimõttel: väliskaubandus- ja rahvuslike programmide ministeerium.

Rahvuslik majanduspoliitika on võimalik

Rahvsuprogrammide keskne majanduspoliitika tähendab seda, et rõhuasetus on tehtud (eksport)tootmisele, milles osalevad rahvusliku rikkuse komponendid, näiteks mets, põld, põlevkivi, geograafiline asend (Ida-Lääne transiit) jmt.Välisinvesteeringute poliitika georuumide tasakaallustatuse printsiip tagab sellise koosluse juures uuautarkia, st tootmise edukat algust ja kulgu ei saa keegi uuskolonialistlikel kaalutlustel häirida. Iseseisev tootmine annab teatavasti keskmiselt kolm korda suurema lisandväärtuse kui allhangete täitmine. Lihtsamalt öeldes: majanduslik uusautarkia on rahvusprogrammide keskne tootmine geopoliitiliselt tasakaalustatud välisinvesteeringute keskkonnas.

Ad vocem

Eesti peab integreeruma kogu Euroopaga, kogu maailmaga. Euroopa Liiduga pole võimalik integreeruda, oleks võimalik üksnes inkorporeeruda. Eesti seisab valiku ees, kas EL ja "Kosovo" kaudu Venemaa külge tagasi, või vaba inimene vabal ja iseseisval, majanduslikult kiirarenevas maailmariigis. Eesti on erand erandite hulgas. Erandlik on ka Eesti missioon - olla rahuriik.

30. augustil 2001

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)