AL QAEDA ja TALEBAN ning terrorism

SVEN MIKSER,      10. oktoober 2001





Osama bin Ladeni isiklikku varandust hinnatakse 300 miljonile dollarile. Hoolimata Lääneriikide ja mitme Araabiamaa pingutustele ei ole terroriliidri rahakanaleid suudetud läbi raiuda.
Mitte kõik vaatlejad ei ole terroristi hiigelvaranduse suuruse suhtes ühel meelel. Islamiseaduse kohaselt jaotub isa pärandus võrdselt kõigi meessoost järglaste vahel ja Mohammed bin Ladenil oli poegi paarikümne ringis. Et iga pärandiosa suurus küüniks Osamale omistatava 300 miljonini, pidanuks isa varandus ületama kuut miljardit dollarit. Kuna bin Ladenite varandus pärines aga ehitusärist ja see koguti ammu enne, kui Saudi Araabia naftarikkused seitsmekümnendatel aastatel maa jõukusele aluse panid, on raske uskuda, et dünastia varandus võinuks olla sedavõrd suur.

Verised miljonid

Oma hiiglasliku terrorivõrgu finantseerimiseks kasutab bin Ladeni kaaskond erinevaid meetodeid. Juba vahetult pärast Saudi-Araabiast väljasaatmist rajas bin Laden Sudaanis mitmeid "legaalseid" ettevõtteid farmidest tee-ehitusfirmadeni, olles üheks selle vaese maa suurimaks investoriks.
Oluline koht terroritegevuse finantseerimisel on narkokaubandusel. Föderaalse Juurdlusbüroo andmeil on Afganistan maailma suurim eksportöör nii heroiinitoormena kasutatava oopiumi kui ka haðiði alal. Ehkki moonikasvatus oopiumitootmise tarbeks mullu Talebani valitsuse poolt keelati, on vaatlejate arvates Talebani käsutuses piisav kogus tooret, et tootmist ja turustamist pikema aja vältel jätkata. Ka on viimastel aastatael jõudsalt rajatud omamaiseid heroiinitootmislaboreid. Olulist osa sellest kuritegelikust bisnisist kontrollib al Qaeda, kes samas on ka Talebani rezhiimi olulisemaid suursponsoreid.
Vahetult enne New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakuid täheldasid börsianalüütikud Ameerika ja Euroopa aktsiaturul tavaloogika jaoks seletamatuid suuremahulisi müügitehinguid, mille objektiks olid lennufirmade ja edasikindlustusfirmade aktsiad. Julgeolekuanalüütikud järeldavad, et bin Laden võib oma operatsioonide finantseerimiseks kasutada senistest veel saatanlikumat meetodi, sõlmides vahetult enne iseenda poolt korraldatavaid terroriakte eellepinguid ohvriks langevate ettevõttete aktsiate müümiseks. Taoline "siseinfol" rajanev börsiäri võis terroristidele sisse tuua miljoneid dollareid.
Arvestades, kui erinevatesse maadesse ja kui erinevatele elualadele ulatuvad al Qaeda taoliste terroriorganisatsioonide ja nende juhtide haarmed, tõotab vasturünnak - mida tsiviliseeritud maailm USA juhtimisel alustas - pikka, vaevalist ja ülimalt kulukat võitlust. See omakorda eeldab uute geopoliitiliste liitude loomist ning loobumist paljudest senise rahvusvahelise poliitika põhimõtetest.

Afganistan - Jumalast hüljatud maa

Et pisutki mõista Afganistani vaevavaid probleeme ja seda, miks suhtlemine Läänemaailmaga on sedavõrd vaevaline, tuleks heita pilk selle mägise maa ajalukku.
Varasel ajalooperioodil kuulus Afganistan India võimu alla. Afganistani ja Pakistani alad moodustasid ühise Gandhari regiooni, mitmed selle piirkonna linnad eesotsas Kandahari ja Taxilaga olid paljude sajandite vältel olulised teadus- ja kaubanduskeskused. Gandhar oli valdavalt budistlik piirkond ning tänaseni asuvad seal olulised buddhausu vaatamisväärsused.
328. aastal vallutas Afganistani Aleksander Suur. Järgnevatel sajanditel käisid maast üle paljud vallutajad - sküüdid, hunnid, türklased. Araablaste invasioon seitsmendal sajandil hõlmas kogu Afganistani territooriumi ja tõi sisse islamiusu. Paar järgmist sajandit oli maa pärslaste kontrolli all. 10.-12. sajandini valitsesid maa erinevaid provintse peamiselt Türgi päritolu vallutajad, 1219. aastal algas mongolite invasioon. Tshingis-khaani surma järel jätkus provintsivalitsejate võimuvõitlus, kuni Timur 14. sajandi lõpul maa taas ühendas.
Euroopalikud kolonistid saabusid 19. sajandil. 1839. aastal alanud Briti-Afganistani koloniaalsõdade üheks olulisemaks tulemuseks oli niinimetatud Durandi leppe sõlmimine, mis eraldas Afganstani Pakistanist. Mitmed afgaani sõjapealikud ei tunnusta Durandi liini tänaseni, pidades Pakistani läänepiirkondi - Pashtuni regiooni - õiguspäraselt Afganistanile kuuluvaks. Seega pole ilmselt üllatav, et Durandi lepe mõjutab rahvusvahelisi suhteid piirkonnas ka tänapäeval ning Pakistani iseseisvumise järel pärast Teist maailmasõda on olukord piirialadel olnud pidevalt kriisiohtlik.

Afganistani omariikluse sünd

Kolmas Inglise-Afgaani sõda lõppes Rawalpindi rahuleppe ja Afganistani iseseisvumisega 1919. aastal. Iseseisvunud riigi troonile tõusis kuningas Amanullah. Reformimeelne monarh külastas 1927. aastal Euroopat ja vaimustus Atatürki reformidest Türgis. Kodumaale naasnuna üritas ta reformida ka Afganistani traditsioonilist elukorraldust. Paraku olid reformid vastukarva vanameelsetele usu- ja hõimuliidritele ja 1929. aastal sundis reformivastane ülestõus Amanullah' troonist loobuma ja maalt põgenema.
Amanullah järeltulijaks sai Nadir Khan, kes paðtuuni hõimuliidrite toel kuningaks nimetati. Nadir Khani valitsemine sai kesta vaid neli aastat, kuni ta 1933. aastal revanshistide poolt mõrvati.
Nadir Khani poeg, 1933. aastal troonile tõusnud kuningas Zahir Shah valitses vaest ja mägist riiki ühtekokku nelikümmend aastat. Tema võimuaega peetakse stagnatsiooniks, ometi tekkisid kuuekümnendatel aastatel Afganistanis demokraatliku liikumise alged. Mõjukaim neist, Afganistani Rahvademokraatlik Partei nägi oma eesmärgina parlamentaarse riigikorra ja demokraatliku valitsussüsteemi loomist. Paraku jagunes partei juba 1965. aastaks kahte rivaalitsevasse fraktsiooni, millest üks kandis nime Khaliq - "rahvas" - ja teine Parcham - "lipp".
Nagu Afganistanile kombeks, lahkus ka kuningas Zahir Shah 1973. aastal võimult vandenõu tulemusena. Riigipöörajaks oli kuninga lähisugulane, endine peaminister Mohammed Daoud. Daoud likvideeris riigis monarhia ja kehtestas vabariikliku riigikorra, asudes jõudsalt arendama suhteid põhjanaabri Nõukogude Liiduga.
Daoudi vastased islamifundamentalistlikud grupeeringud korraldasid uue võimu vastu väljaastumisi, kuid suuremat edu sel võitlusel polnud. Paljud islamistide liidrid olid seitsmekümnendate teisel poolel sunnitud maalt lahkuma. Mitmed neist naasid riiki Nõukogude okupatsiooni algusaastail, asudes võitlema nõukogude-vastaste mudzhahediinide eesotsas.
Uuesti pöörati riiki 1978. aastal. Pöörajateks oli Daoudi rezhiimi vastu taasühinenud Rahvademokraatlik Partei ja seda toetavad sõjaväeliidrid. Verise võimupöörde järel, milles hukkusid nii Daoud kui paljud tema perekonnaliikmed, pääses riigitüüri juurde Rahvademokraatliku Partei peasekretär ja Khaliq-fraktsiooni juht Mohammed Taraki.
Pinged partei sees tõusid taas pinnale ning paljud konkureeriva Parcham-fraktsiooni juhid arreteeriti või pagesid riigist. Põgenejate seas oli ka Babrak Karmal. Taraki külastas riigipöörde järel Moskvat, kus sõlmis Nõukogude juhtidega mitmeid vastastikuse mõistmise kokkuleppeid, misjärel Nõukogude Liit tunnustas uut rezhiimi kui "demokraatlikku".
Taraki marksistlikud reformid, esmajoones maareform, pöörasid rahva kiiresti uue liidri vastu.
Vaevalt poolteist aastat pärast võimule tulekut, 1979. aasta septembris, president Taraki mõrvati. Tapmise taga seisis üks Taraki lähemaid kaastöötajaid ja omaaegne ülikoolikaaslane, endine peaminister Hafizullah Amin. Ehkki Amin oli oma varasemates seisukohtades väljendanud märgatavat nõukogude-sõbralikkust, jahendas Taraki tapmine Afganistani ja Nõukogude Liidu suhteid märgatavalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)