Keskerakond elab ja võitleb edasi!

Elasime aastaid, kui paljud meist lihtsameelselt uskusid sellesse, missuguseid absurdseid süüdistusi Eesti prokuratuur ja politsei võivad esitada. Täna oleksin nende avalduste suhtes a priori ülimalt umbusklik, et mitte öelda – peaaegu välistav. Ei usu enam Eesti õiguskaitseorganite sagedasi avalikke ja lärmakaid etendusi, mille puhul sääsest tehakse elevant, aga elevante endid püüda ei kavatsetagi. Ent ka Riigiprokuratuuri jätkuvalt muutuvaist ja poliitiliselt manipuleeritud hinnanguist erakondadele, eelkõige muidugi Keskerakonnale.

Normaalses euroopalikus riigis ei tegele „organid“ asjadega, mis puudutavad erakondade sisulist poliitikat, ega püüa sel kombel mõjutada valimistulemust, vaid reaalse kuritegevusega, küll mitte krossilikult väljamõeldud või ehk isegi lavastatud nn korruptsioonikaasustega. Viimati kasutas niisuguseid poliitmeetodeid ENSV prokuratuur, ja üsna tõhusalt. On isiklikke kogemusi aastast 1980.

Olen sügavalt hämmeldunud, et meie „organid“ kasutavad sageli samalaadseid meetodeid poliitilise surve avaldamiseks näiteks ajakirjanikele. On jälle isiklikke kogemusi. See on demokraatiavastane ja inimvaenulik suurima opositsioonipartei suhtes, kui samal ajal mätsitakse kinni valitsuserakondade liidrite poolt avalike vahendite kasutamine oma valimistulemuse parandamiseks.

Tulles tagasi minu Keskerakonnast lahkumise algusaegade juurde: ajendiks sai mu loobumine Riigikogust, õieti küll – avaistungile minemata jätmine. Toonast seadust ma ei rikkunud, sest avalduse esitasin Riigikogu kantseleile aegsasti. Kuna olin just saanud pakkumise Eesti Raadio juhatusse, siis arvasin, et parem on, kui ei näita ennast Riigikogus üldse. See oli muidugi eksitus või üsna noore inimese rumal tegu. Pole vaja imestada, et erakonna juhatuses nõuti minu väljaarvamist. Hääletusel see läbi ei läinud ning mind „lohutasid“ paar tollast jõulist poliitdaami, kes mõlemad leidsid hiljem „uusi väljakutseid“, kes Brüsselis, kes panganõukogus. Kas polnud see juba esimene vihje tulevasele reetmisele!?

Võiks küsida, miks on Eesti vanimast toimivast erakonnast olnud aastate jooksul nii palju lahkujaid ehk sisuliselt reetureid? Ent pange tähele, ikka peamiselt eliidi hulgast, Riigikogu fraktsioonist või ministrikohtadelt. Niipea, kui nende tulevane mõnus elu on sattunud ohtu, otsitakse uus seltskond, millesse sulanduda, et oma seniseid privileege säilitada. Kindlasti on olnud ka neid, kes on selle sammu astunud teadlikult, leides, et nad ei soovi seista tavalise rahva eest, või siis neile ei meeldi Keskerakonna võime lõimida ka mitte-eestlasi.

On olnud neid, kes ei soovi alluda parteidistsipliinile ega kollektiivsetele otsustele. Selle taustal on rõõmustav kogeda noorte liitumist Keskerakonnaga ning selle erakonna jätkuvat kasvu. Üheks põhjuseks on siin inimeste rahulolematus viimaste valitsuste valitud kursiga, mille tagajärjeks poliitiline stagnatsioon, käsi-peseb-kätt-poliitika ning viimasel ajal ka sõjapsühhoosi õhutamine.

Eelmises „Meedia keskpunkti“ saates Heimar Lenk küsis Kesknädala peatoimetajalt Urmi Reindelt, miks on Eestiga nii läinud ja kes selle eest vastutavad, ning sai vastuseks – valijad. Tõepoolest, milles saaksime süüdistada ka tänaseid valitsuserakondi, kui valijad pole suutnud või tahtnud läbi näha, milleni viivad võimurite poolt enne valimisi jagatud, tegelikult katteta lubadused, mis unustatakse niipea, kui on taas Stenbocki majja kolitud. Seepärast võivad Eesti kurssi muuta vaid need valijad, kes hääletavad muutuse poolt, oma lubadustele truuks jäänud Keskerakonna poolt. Reetureist hoolimata!

KESKMÕTE: On rõõmustav kogeda noorte liitumist Keskerakonnaga ja näha erakonna jätkuvat kasvu, mille üheks põhjuseks on inimeste rahulolematus viimaste valitsuste valitud kursiga.

 MART UMMELAS, ajakirjanik

Jaga |