2008. aasta – selline nagu ta on

Mulle meenub üks 2007. aasta sügisel toimunud kohtumine. Nimelt oli mul tookord asja ühe investeerimisspetsialisti juurde. Rääkisime elust ja olust, fondidest ja nende loomisest, üldse sellest, kuidas rahavood liiguvad. Minule kui tavainimesele oli see kõik huvitav, kuid siiski suhteliselt arusaamatu. Väga arusaadav oli aga üks tema poolt möödaminnes heidetud fraas meie majanduse kasvu ja tohutu kinnisvarabuumi kohta: „Need on pikaks ajaks viimased jõulud, mil inimesed veel üksteisele kingitusi teha saavad.“

Mul on kohutavalt hea meel, et see prognoos osutus natuke liiga pessimistlikuks – kaupluses käies ei mahugi autot kuhugi parkima. Ja inimesed ei käi mitte lihtsalt vaateaknaid vesise suuga silmitsemas. Siiski ei kingita enam maju, džiipe ja mootorpaate.

Samas on kurb ja isegi nagu natuke häbi oma rahvuskaaslaste pärast, kes valitsuses istudes seletasid jäärapäise järjekindlusega majanduskasvust ja sellest, et vot! kohe-kohe jõuame järele maailma kõige rikkamatele riikidele. Ning tegid nad seda ajal, mil kollapsihõngu oli juba ammu õhus, ning seda tundsid kõik vähegi selge mõistusega analüütikud. Praegu aga nad seletavad: kriis, igavene paha! Ja ootamatult tuli – justkui iga-aastane talv!

Mida siis ikkagi on 2008. aasta meile toonud?

Kas tõesti ainult halbu uudiseid?

Minu isiklik kindel veendumus on, et ei. Mitte ei saa öelda, et tänane majandus- ja finantskriis, mis on maailma vallutanud, oleks läbi ja lõhki negatiivne, üldse mitte. Tundub, et toimub teatud tasakaalustumine. Ei ole ju kuidagi võimalik, et lõputu tarbimine ongi inimese elu mõte. Samuti ei saa lõpmatuseni jätkuda olukord, kus üks inimene kaevab, tema ümber seisab aga kakskümmend ametnikku, kes teda kontrollivad, õpetavad, korraldavad järelevalvet, analüüsivad ja vahendavad. Me elasime sellises ühiskonnas hulk aastaid ja teame, millega see lõppes. Tänases ühiskonnas aga toimib kõik sama nõukogude mudeli järgi – lihtsalt nimetused on vähe teistsugused.

Võtame näiteks Haigekassa. See vahendab raha sotsiaalministeeriumi ja tervishoiuteenust pakkuva asutuse vahel. Järgmiseks aastaks saab meditsiin planeeritust tunduvalt vähem raha. Mida teeks ratsionaalselt mõtlev peremees? Ta likvideeriks vähemalt osa vahendajatest – otsiks mingeid otseteid. Tundub aga, et meil ollakse ennem nõus likvideerima kõik tohtrid, kui et puudutada tohutu eelarvega vahendajaid.

Praeguse, kaugelearenenud ühiskonna prioriteedid on sellised, et tootjate asemel olgu bürootöötajad ja raamatupidajad, ehitajate asemel (juba ongi!) kinnisvaramaaklerid ja raamatupidajad, talumeeste asemel – vallavalitsuste ametnikud ja raamatupidajad, arstide asemel –  tervishoiustatistikud ja raamatupidajad, õpetajate asemel –  haridusministeeriumi metoodikud ja raamatupidajad. Peale nende kõikide loomulikult veel terve hord kõikvõimalikke eksperte, tehnolooge ja finantsanalüütikuid, kes neid ametnikke koolitavad.

Selline asjade seis on aga kui liivaloss, varem või hiljem peab see muutuma. Mõistlik on ennast nendeks muutusteks juba täna ette valmistada. Viia ebaratsionaalsed kulud miinimumini, lõpetada uhkeldamine ja üksteisele ärategemine. Me elame tasakaalustumise üle fataalsete tagajärgedeta vaid siis, kui suudame konsolideeruda, kui oleme kõigi Eestis elavate inimeste ja oma naabrite vastu ühtmoodi sallivad ja rahumeelsed.

Selline unistus on mul järgmiseks aastaks...

IVARI VEE, poliitikatoimetaja

Jaga |