Keskerakonna müüt

RAIVO PALMARU,      28. august 2002


Valijate eelistus: august
Sissetulekute järgi toetavad Keskerakonda ainsa parteina võrdselt nii vaesed kui ka rikkad. Vaesed, kel pole piisavalt raha isegi toidu jaoks, eelistavad Keski 23 protsendiga, nende järgmine valik Mõõdukad aga teeniks vaid 3,3 protsendi toetuse. Rikkad, kes võivad endale kõike lubada, valivad 25 protsendi ulatuses Keskerakonda ja 25 protsendiga ka Reformierakonda.
Hariduse järgi toetab põhiharidusega valijatest Keskerakonda 28,3 protsenti (järgmine valik on neil Reform ja Res Publica mõlemad 4,4 protsendiga), keskharidusega 23,9 protsenti (järgmine on Reform 11,9 protsenti) ja kõrgharitud valijatest 21,3 protsenti (järgmisena Res Publica 15,7 protsenti).
Tallinna volikogusse soovib Keskerakond saada üle 21 koha, Reform üle 7, Res Publica 15-20 , Isamaaliit üle 14 ja Mõõdukad üle 10 (andmed 22.08 Eesti Ekspressist).
Kommenteerib meediaõppejõud ja valimiste spetsialist Raivo Palmaru.

22. augusti Eesti Ekspress tõi avalikkuse ette, et Keskerakonnal on kõige suurema sissetuleku ja kõrgharidusega inimeste hulgas rohkem pooldajaid kui tema võistlejail. Nii on see olnud juba mõnda aega, esmakordselt näitas sama juba 1998. aasta detsembriküsitlus. Sellest hoolimata püütakse Keskerakonda kujutada "vaeste ja harimatute", "alandatute ja solvatute" või "venesõbralike" seltskonnana. Tegu on teadliku müüdiga, mis pidi kujundama hoiakuid, äratama emotsioone ja mõjutama valikuid.

Tolles müüdis avaldub üleminekuühiskonnas sügavalt levinud arusaam ühiskonna ja erakonna suhetest. Käsitus on pärit 1940. aastatest, täpsemalt Columbia ja Michigani koolkonna valijakäitumise mudelitest, mille põhiidee on ehk kõige paremini sõnastanud Columbia rühma liider Paul F. Lazarsfeld: "Inimese poliitiline mõtlemine järgib tema sotsiaalset seisundit. Sotsiaalsed karakteristikud määravad poliitilise eelistuse." Selle käsituse järgi peab iga sotsiaalne rühm mõnda erakonda oma huvide esindajaks - näiteks töölised leiboriste, ettevõtjad konservatiive ja usklikud kristlikke demokraate. Mujal maailmas lõi säärane arusaam kõikuma juba 1960. aastate teisel poolel.

Parteid orienteeruvad erinevatele ühiskonnakihtidele

Meil aga ei suudeta ikka veel mõista, et briti konservatiividest ja prantsuse gaullistidest oleks jäänud ainult mälestus, kui need oleksid apelleerinud üksnes ülemkihtidele. Saksa sotsiaaldemokraadid aga ei saaks valimistelt valimistele koguda üle 40 protsendi häältest, kui nad esindaksid vaid tööliste huve.
Kaugel tõest on needki, kes näevad erakondades ainult ideoloogia kandjat. Eriti kui ideoloogiat mõistetakse marksismist külge jäänud moel kui mingile klassile või rühmale omast uskumuste süsteemi ja mitte kui tähenduste ja aadete loomise üldist protsessi. Esimesel juhul on tegu lihtsalt väärteadvuse ja illusiooniga, mis on kehv poliitilise valiku motiiv. Seda enam, et illusioonide eest tuleb sageli maksta - nagu paljud on jõudnud juba kogeda.
Siinkohal kujutlen lugejat pomisevat: "Keda need erakonnad siis esindavad?" Erakonna ja ühiskonna suhe nõuaks pikemat analüüsi ja ajaloolist ülevaadet. Lihtsuse huvides võime vaadelda erakondi kui poliitilise süsteemi keerukuse vähendajaid. Ühiskonna ees on alati arvutu hulk probleeme, mille detailides orienteerumine käib tavakodanikele ülejõu. Mitte sellepärast, et nad oleksid poliitikutest rumalamad. Igaüks meist teeb lihtsalt oma tööd ega saa keskenduda poliitika üksikasjadele. Parteide üks ülesanne on taandada suur hulk lahendamist vajavaid probleeme mõistlikuks arvuks valikuteks.

Keskerakond Eesti esimene laiahaardepartei

Praktikas esitab väike arv erakondi piiratud hulga selgelt sõnastatud alternatiive, mille seast inimesed valivad endale sobiva. Seejuures ei väljenda nood alternatiivid ainult mingi kitsa ühiskonnakihi huve, vaid puudutavad paljude rühmade ühiseid küsimusi.
Niisiis on ka meil üldsuse teadvusse jõudmas arusaam, et ühel erakonnal on erinevates ühiskonnakihtides võrdselt toetajaid. Eesti Ekspress nimetas Keskerakonda koguni Eesti esimeseks laiahaardeparteiks.
Selgituseks: mõiste 'laiahaardepartei' (saksa k Volkspartei või Allerweltspartei; ingl. k catch-all parties) pärineb sakslaselt Otto Kircheimerilt ja tähistab nüüdisajale iseloomulikku erakonna tüüpi, mis on tekkinud massi- ja kaadripartei konvergentsi tulemusena. Väide, et Keskerakond on Eesti esimene laiahaardepartei, tähendab vaikimisi seda, et kõik teised erakonnad on vanaaegsed ja ebademokraatlikud kaadri-, massi- ning diktaatorlikud parteid või siis alles kujunemisjärgus protoparteid.

Olgu vastandamisega kuidas on, positiivne pool peab paika. Keskerakonnalt oodatakse hüvesid laias spektris. Ettevõtjate toetus annab märku sellest, et riik on esindanud ainult teatud tüüpi kapitali ja mitte kapitali kui terviku huve. Töövõtjad ootavad tööd ja paremaid palku, talupidajad häid hindu ja toetussummasid, eakad turvalisust, väikeettevõtjad abi, noored paremat haridust ja tööd jne. Nii erinevaid huve esindav erakond on kahtlemata sotsiaalse integratsiooni teenistuses.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)