Presidendi pereks on lindpriid

01. veebruar 2006


Mart Ummelase 23. jaanuari meediakommentaarist

Selliste materjalide geneesi metoodika on tegelikult lihtne. On olemas mingi „püha" staatussümbol, mille tegelikust elust ja toimimisest lihtrahvas eriti midagi ei tea ehk siis praegusel juhul presidendiloss, mis muidugi pole üldse mingi loss, vaid lossi kõrvale kunagi ehitatud kojamehe majake, kus asub paraku ka meie vaese presidendipaari ainus Tallinna korter. Ja kus nad pealegi peavad majutama oma problemaatilise tütre lapsi. Nii-öelda ühiselamu.
Paraku armastab ajakirjandus lennata kõrgelt, tehes sellest majast koos lipuvardaga peaaegu et meie rahvusriigi suurima sümboli. Loomulikult on sellise skandaali paisutamisel oma roll ka meediakanalil, mille kaudu tõde nii-öelda välja paisatakse. Televisioon, kus saab ühendada pildi ja heli, kasutades efektseid montaazhivahendeid ja diktoriteksti, on skandaali geneesis kahtlemata märksa tõhusam vahend kui näiteks raadio. Viimase sõnumil poleks ju mingit tõendusväärtust. Ei oleks olnud ka Eesti Ekspressil esimese allikana, aga nüüd teleloo kinnistajana on sel kaalu seda enam. Eriti veel koos peatoimetajate üleoleva ühisavaldusega presidendile halvasti varjatud tagamõttega, et millal te nüüd ükskord minema hakkate.
Kolmandaks aspektiks on kindlasti skandaali ajastatus. Ei, mitte nädal ega kuu pärast juhtunut, vaid mitu kuud hiljem, uue aasta algul, talvisel hapukurgihooajal, kui president ise pealegi kaugel Ameerikas ja ajavahest pisut segi ning seetõttu ei suuda adekvaatselt reageerida. Pressiesindajagi kodumaalt ära ja tema ütlused varem salvestatud, aga mis ajal ja mis seoses, seda teavad siiski vaid tegijad ise. Tahaksin uskuda nende kui tublide ajakirjanike aususse ja erapooletusse, aga kogu muu taust tekitab minus teistsuguseid mõtteid. Loodan, et eksin.
Kas selline pidutsemine, pealegi kantseleimajas on taunitav? Ideaalse lastetoa seisukohalt kindlasti, kuid just selles kogu loo teatav kahepalgelisus peitubki. Võin mürki võtta, et samasuguseid ja kindlasti märksa reipamaid pidusid korraldatakse iga päev mõne meie rikkuri, kultuuritegelase, poliitiku, linnapea või muu niinimetatud ühiskonna eliiti kuuluva tõusiku kodus, saunas või suvilas. Selline on juba meie noorte pidutsemise omamoodi normaalne vorm või isegi stereotüüp, mida pealegi pidevalt toidavad needsamad meediakanalid – igasuguste „Baaride" ja muude nõmedate realitytega ning kõmuiharate kroonikate ja õhtulehtede seltskonnapiltidega. Või seesama rate.ee, mida on ju ajakirjanduses ülistatud noorte eneseväljendusvahendina lausa taevani, aga sealt ju enamik seekordse skandaali pildimaterjaligi näib olevat ammendatud. Suure ajakirjanduse reaktsioon toimunule tundub minu jaoks seetõttu üsnagi silmakirjalik.
Loomulikult tuleb uurida igat masti ametimeeste tegevust ja tegevusetust, seda, kas rikuti seadusi või avalikku korda. Ent seda tuleb teha rangelt seaduste ja ühiskonna moraalinormide alusel ning arvestades neis osalenud isikute süüdivust. Senise info põhjal jääb mulje, et enamikus oli tegemist mitte täisealistega, vaid teismelistega, kelle väärtegevust ei saa küll kuidagi mõõta sama mõõdupuuga kui täiskasvanute tegusid. Ka seaduste ees. Kui nii teles kui ajalehes on kinni kaetud pidudel osalenud noorte näod, kellest küll saunapiltidel ülesvõetute puhul võiks järeldada, et tegu on juba murdeeast väljunud noorukitega, siis igasuguse piinlikkustundeta on eksponeeritud presidendi alaealiste (13- ja 15-aastane) lapselaste näod ja nimed.
Kui terve eelmise aasta tuututasid igasugused ajakirjanduse eetika isehakanud eestseisjad sellest, et lapsi ei tohiks seada ajakirjanduses löögi alla, eriti veel vanemate rumaluse pärast, siis paistab, et presidendi lapselapsed on selles mõttes tunnistatud lindpriiks, keda tuleb lüüa ka siis, kui nad nii-öelda juba maas lamavad. Ja nii presidendipaarist vanavanemate kui ka tõsiste tervisehädadega ema ja eluvõõrast friigist isa eest, ja võib-olla ka mõne ebameeldiva erakonna eest. Ma arvan, et ajakirjandus on sellega ületanud eetilise lubatavuse piiri. Lapsi ei tohiks siiski kasutada, sisuliselt ohvriks tuua, vanematele kättemaksmiseks ega ka ametnike käpardlikkusele osutamiseks. See pole minu arust aus ega inimlik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)