Nädala juubilar GORI 120

20. veebruaril 1894 ilmavalgust näinud kunstniku lapsepõlvekodu ja tollal umbselt provintsliku Pärnu õhustik mõjutasid noort Georg Tõnissoni (see oli kunstniku pärisnimi) küll pigem vasakpoolse maailmavaate suunas, mis juba siis vihjas teravdatud kriitikameelele. Ta isa oli gümnaasiumi kojamees.

Noormehe esimene töökoht oli pealinna ajalehes „Leek". Joonistamisõpetust oli ta saanud juba sünnilinnas Rudolf Lepiku juures. Kui 1914. a kõlasid Sarajevos ilmasõja valla päästnud lasud, oli Georg Tõnisson alles 20-aastane, küll aga parajas eas, et tsaariarmee sõduriks hakata. Peagi võtsid sakslased mehe vangi, kuid trellitatud uksed avanesid talle õnneks enne, kui tervis lõplikult käest oleks läinud.

Eesti Vabariigi algaastail tegi Georg Tõnisson kaastööd pea kõigile tollastele toekamatele väljaannetele. Kõige kauem töötas ta „Waba Maa" toimetuses, viimased paar aastat juba Vello Agori kunstnikunime all. Sealt polnud Gori nime alla minek enam kuigi kaugel.

Kunstniku algselt juugendlikud ja ekspressionismist mõjutatud pildid muutusid mõne aasta jooksul gorilikuks kibedaks satiiriks. Tema talenti hinnati kõrgelt kodus ja kaugemalgi. Selle kinnituseks sobib kõige paremini Gori personaalnäituste loetelu, mis teda tutvustasid nii mõneski Euroopa pealinnas. Külalisteraamatuis ja retsensioonides kiideti kunstniku sotsiaalset närvi, teravat ja täpset silma ning kindlat kätt oma mõtete teostamisel.

Gori oli harimatute ülbete tõusikute ning vähemrikaste tölplaste veendunud piitsutaja. Tema oli esimene, kes oma piltides, mida paljud kutsusid gorikatuurideks, rääkis juba 1920-ndail kahest Eestist. Seetõttu on paljud kunstniku tööd tänagi ootamatult aktuaalsed.

Küll oleks huvitav näha, kuidas Gori tänast Eestit kujutaks. Nii esimest ja teist kui ka kolmandatki.

Gori peamised konkurendid ja kolleegid olid tema nooruses ning hiljemgi Karl August Hindrey ja Otto Krusten, kindlasti ka Romulus Tiitus. Gori oli aga neist meestest loominguliselt aktiivsem ja sageli ründavam.

Täna pakuvad erilist äratundmisrõõmu Gori sõbralikud šaržid tollal alles noortest Eesti kultuuritähtedest. Ainuüksi Friedebert Tuglast, Hendrik Visnapuud ja August Gailitit on ta kujutanud palju kordi. Oli ka põhjust, sest tollane kirjanikekooslus olnud vähemalt niisama kobrutav intriigidepesa kui paljude arvates praegunegi. Tasuks tõsiselt mõelda, et viie aasta pärast avaldada Gori karikatuuride koondväljaanne, milles võiks aukohal olla meie kultuuritipud alates Tammsaarest, Lutsust ja Underist, keda Gori on samuti portreteerinud.

Koos Eesti riikliku iseseisvuse kadumisega hääbus ka Gori loominguvabadus, muutusid töötingimused. Vaba inspiratsiooni asendasid propagandistlikud kirvekäsud, mille tulemusena ilmusid kunagist iseseisvust ja selle esindajaid pilanud pildid tulekahjupunases „Rahva Hääles" ja kultuurilehele esialgu harjumatu pealkirjaga „Sirbis ja Vasaras", mis ülistas proletariaadi diktatuuri kogu ülejäänud ühiskonna üle. Võimumehi see püüdlikkus siiski ei rahuldanud ning Gori jäi valitsejate põlualuseks. Kui lipp Pika Hermanni tornis vahetus, pistsid natsid Gori jälle nobedasti trellide taha. Kunstnik lunastas oma füüsilise vabaduse Stalinit tögavate nõukogudevastaste pilapiltidega, mis peaasjalikult ilmusid „Eesti Sõna" veergudel. Pere tahtis ju toitu ja hoolitsust. Kui Toompeal uuesti punalipp lehvima hakkas, sai Goril, keda punakomissarid korduvalt üle kuulasid, ühel sügispäeval villand - andekas kunstnik läks vabasurma. Ta oli vaid 54-aastane.

Gori loometeed on jõukohaselt jätkanud nii Hugo Hiibus, Olimar Kallas, Evald Piho, kuid kindlasti ka Heinz Valk, kes riiki ja rahvast suutis lisaks oma loomingule uutes oludes ka poliitikuna mõjutada.

Gorist on välja antud mõned raamatud, millest soovitada võiks kogumikku „Knock-out" aastast 1928 ja pool sajandit hiljem ilmunud Martti Soosaare raamatut „Tuntud ja tundmatu Gori". Ehk oleks tõepoolest aeg selle andeka mehe elutee ja mitmekümnetuhandeline pildilooming uuesti läbi vaadata ja objektiivselt välja otsida, uurida ning kaante vahele köita. Oleks tõhusaks vahelduseks praegu vastavat turgu valitsevatele ühepäeva, ühe hooaja või paremal juhul ühe põlvkonna staaride memuaariraamatutele.

ENN EESMAA

Jaga |