„Muulased" eesti teadvuse kõverpeeglis

Millega ta sellise raevuse reaktsiooni ära oli teeninud? Tundub, et Jaak Hohenseel oli õigus, kui ta kirjutas, et eestlane tegeleb reeglina analüüsiga, st seisab näoga mineviku poole, ja sünteesist, mis eeldaks vaadet ettepoole, ei taha ta suurt kuulda juba seepärast, et see võib lihtsalt üle jõu käia.

Aga prooviks, kiretult.

Üle lugenud hiljaaegu Nabokovi „Kutse hukkamisele", leidsin sealt tegelase, kes meenutab ja isegi selgitab muulase kuju meie teadvuses. See on jutt tühisustest ja täiesti vormitutest asjadest ning nende juurde tingimata kuuluvatest peeglitest. Kui selline vormitu ja täiesti segane asi pandi peegli ette, mis normaalseid asju kõverdas ja tundmatuseni muutis, siis segased asjad said neis peeglites selgeks - täiesti hulludest asjadest said ilusad maastikud, lilled ja laevad.

Meie „venelaste" vastuvõtt ja arusaam neist on suuresti samuti peegli ja segase (vn „netka") asja interferentsi produkt; veider kosmos tekib kahest erinevast kaoseliigist - muulase ja eestlase arusaamadest, kes tegelikult on teineteisele lähemal, kui arvata võib.

Küsimus, millele ei ole vastust

Petuhhova: „Ja ikkagi tahan ma siiamaani Eesti riigilt küsida: kuhu ja miks taheti mind kogu aeg integreerida, sealjuures nii visalt, et tehti mu elu väljakannatamatuks?"

Kui Ostap Mandelštam kirjutas, et võim on „eemaletõukav kui habemeajaja käed", ei pidanud ta silmas Stalinit, vaid mingit universaalset võimu. Eestlaste võim ei ole mingi erand, ja nagu iga muugi võim, on ta paljudele vastik - kellele rohkem, kellele vähem. Eesti võim püüab meie muulasi nendesamade kätega vormida millekski, mis mainitud kõverpeeglis omandaks eesti poliitilises teadvuses ilusa, sirge ja vastuvõetava vormi. Meil on silme all ja kuuldeulatuses muulaste referentgrupp, kes sobib nende arusaamadega suurepäraselt ja paitab üldiselt lihtsameelse põliselaniku südant. Nende referentgruppide moodustamisel ja loomisel ei koonerdata. Tuleb keegi Brüsselist, siis on integreeritud, eesti keelt hästi oskavad tegelased, kes valitsuse tegevuse kiitmisel ja oma suguvendade mahategemisel piire ei tunne, kohe ette näidata - euroraha on õigesse auku läinud. Mis neil tegelikult peas toimub ja millest nad lähtuvad, on hoopis teine asi ja mingit patriotismi oleks neist ülimalt naiivne otsida. Normaalsed venelased on selles peeglis vastupidiselt, moonutatud tundmatuseni. Et saada peeglis „õigeks", peavad nad end väänama niisugusel viisil, et lojaalsuse poosid ähvardavad nii psüühilist, kõlbelist kui ka füüsilist tervist, ning sellist poosi ei näe ette ükski kamasuutra.

Mida on teinud Eesti poliitiline teadvus?

Eesti poliitiline teadvus on omistanud „nõukogude lurjustele" (tegelikult: postsovetne diasporaa) ja nende lastele mingi ulmelise ülevoolava ja lõpmatu vene hinge (vrdl - eestlus), ja see tegelane on rõõmuga nõus identifitseeruma eesti rahvana, kaitstes vene keelt, mida ta tegelikult oskab halvasti, vene kultuuri, mida ta tunneb vaid nõukogudeaegse kooliprogrammi ja õpiku alusel. Nõukogude rahvapärand ja nende lapsed („muulased") pole suutnud asustada isegi väikest osa reaalse sootsiumi tühjaksjäänud maast, peaaegu pool rahvast elab juba niikuinii Tallinnas ja side maa kui sellisega puudub neil ju sootuks (v.a. sotsiaalsed deviandid), kuid aktiivsemad on püüdnud eestlasi nende sümboolses korras (võimus) välja vahetada.

Üsna veider on vaadata ja kuulata, kuidas nad oma ühiskondlik-poliitilistel üritustel on proovinud imiteerida eesti sümboolikat ja võimu mikrotehnoloogiaid. Pole ju mõtet võidelda mingi assimilatsiooniga, kui nende liidrid püüavad kõigest väest saada eestlasteks, kuid nende suhe Vene riiklusega (paljudel on taskus ju Eesti pass) kõneleb poliitilisest kõikumisest. Ma ei räägi siinjuures Vene kodanikest; see pole tegelikult kohalike poliitikute asi.

Sünnimaad armastame, riiki vihkame

Ristteel, kus integreerimis-assimileerimisvaliku ees seisab Eesti „vene kogukond", tuleks meelde tuletada meelevaldsete piiride tõmbamise ja jaotamise sotsiaalseid tagajärgi (sellest on palju kirjutanud ka Solženitsõn). Suhteliselt raske ja meelevaldne sattumine erinevatesse riikidesse pärast suure Liidu lagunemist lõi vältimatult teadvusesse mõra isamaa ja sünnimaa vahel. Tulemuseks on üks omavahel enim killustatud rahvas Euroopas üldse.

„Vene kogukond" on Eestis esindatud erinevate sotsiaalsete tüüpidega. Näiteks venelane kui kodanlane-kaupmees. Kohaliku vene kogukonna jaoks see tüüp probleemiks ei ole, kuna see tüüp kaotab juba teises põlves oma rahvusliku näo ja kolmandas ka keele. Elulised orientatsioonid on sel tüübil selged, arusaadavad ja lihtsad - nad ei taha olla kerjused Venemaal, nälgida, külmetada, oodata aasta otsa palka, istuda kinni või osaleda regionaalsetes konfliktides ajal, mil Eestis, kui jumal annab, on võimalus materiaalselt tõusta.

Vene kogukonna tõeliseks sotsiaalseks probleemiks kujunevad need, kel pole jõudu Eestis kuidagi oma asju ära korraldada. Nad on täis nõukogudeaegseid lugusid ja legende minevikust, mil nad elasid peaaegu inimlikku ja isegi talutavat elu. Nende meenutused pole elu minevikus, see pole ka oleviku minevikuks muutumise illusioon. Jõed tagurpidi teadupärast ei voola.

Elatakse ime lootuses

Elades lootuses, et ime kas varem või hiljem ikkagi juhtub, osutuvad nad võimetuks analüüsima oma võõrdumise ja võõrandumise põhjusi ja algeid eeskätt sünnimaast ja isamaast. Koos igatsusega mineviku järele kasvab trots uue suhtes, tekivad erimeelsused lastega, keda elu otsekui omatahtsi sellesse uude ja vanemate meelest vaenulikku keskkonda viib ning milles lapsed oma eluga hättajäänud vanemaid häbenevad. Olud tekitavad küsimuse: aga mida me siin kannatame? Meie kannatusi pole kellelegi vaja, meie kaebeid ei kuule keegi, ükskõik, kui kaua me siin elame, ikka jääme võõraks!

Asi on lihtne. Isamaa on see maa, millega sul on leping juriidiliselt - maa, kelle pass sul on. Sünnimaa on maa, kus sündisid. Kui inimene on sündinud Venemaal ja elab siin, siis on talt see sünnimaa nii mõneski mõttes ära võetud.

Eesti inimene ei tee enamasti vahet kodumaa, sünnimaa, isamaa jne vahel. Kasutame neid termineid vajadusest, teadmistest ja eeskätt konjunktuursetest kaalutlustest lähtuvalt.

Iseloomustades sellisel viisil venelasi Eestis, tuleb rõhutada, et siin pakutud tüübid on vaid kujuteldavad ja reaalselt nii selgelt piiritletud tüüpe peaaegu ei esine.

Kultuuri repressiivne õigus

Sakslased leiutasid õlle ja Baumgartneri, Baumgartner mõtles välja eetika. Kultuur tähendab ka laagreid, ükskõik milliseid. Sakslased vormistasid suures osas eesti kultuurivälja ja ka selles leiduvad kõverpeeglid.

Suuresti sovettideks jäänud meie oma libarahvuslased loovad üha uusi peegleid, ja hirm saada paljastatud vallandab fantaasia kättemaksuaktsioonideks endise isandrahva suhtes, mis on ajendatud vaid ühest - asendada igasugune põhjendus õigustusega ja analüüs presentatsiooniga. Katalüsaatoriteks on igasuguse suuremeelsuse ja üldse afiliatsioonitunde puudumine ning väiklusest juhitud kehvapoolne iseloom.

Või oli saksa poeedil ja dramaturgil Hans Joostil tõesti õigus, kui ta ütles: kui kuulen sõna kultuur, võtan oma revolvrilt kaitseriivi maha!?

ANDRES RAID, teleajakirjanik

Jaga |