Nädala juubilar IVO EENSALU 65

1972. a lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri 5. lennu. Öeldakse, et igal lennul on oma nägu. Eensaluga samal kursusel õppisid Juhan Viiding, Kersti Kreismann, Helle Pihlak-Meri, Paul Laasik jt.

Pärast Panso-kooli töötas Eensalu viis aastat Noorsooteatris, kust siirdus 1977. aastal koos Mikk Mikiveriga Eesti Draamateatrisse, kus oli 1977-1995 näitleja ja lavastaja ning 1995-2001 lavastaja. Alates 2001. aastast on vabakutseline.

Eensalu on lavastanud 85 näidendit ning mänginud lugematul hulgal suuremaid ja väiksemaid rolle. Lavastusi Draamas sai päris palju - neist eriti tuntud on David Woodi vaimukad lastenäidendid "Lobasuu ja pingviin" ning "Piparkoogimehike", mis tagasid publikumenu pikkadeks aastateks. Samas teatris kujunesid menutükkideks ka Eugene O'Neilli "Silmus" (1992), Noėl Cowardi "Heinapalavik" (1995), Alan Ayckbourni "Intiimsed tehingud" ja Ronald Harwoodi "Kvartett" (2001). Ka vabakutselisena tegi ta Draamas mitu menukat lavastust.

Ise on Eensalu rõhutanud, et elust peab rõõmu tundma ja igapäevaellu on rohkem nalja vaja. "Ma ei suudaks teha lavastust, mis räägiks vaid kannatustest ja surmast, kõik peab olema balansis - nalja ja muret ühepalju," on Eensalu öelnud Naistelehele. Ta oskab ära tabada lustakaid komöödiaid, mis pakuvad teatrikülastajale head meelelahutust. Kriitikud Eensalu komöödialavastusi tihti ei kiida, aga täissaalid tõestavad, et rahvale meeldib. Ta on tunnistatud lavastajaks, kes toob teatritele enim kassat. Oma edu peale ta ise eriti ei mõtle.

50. sünnipäeva eel rääkis Eensalu ajakirjanik Vesta Reestile, kuidas ta Draamateatris komöödiatükkide kavvavõtmiseks teatri juhtkonnaga suuri lahinguid pidas. Komöödiate suhe tõsiste etendustega peaks korraliku teatri mängukavas olema Eensalu nägemust mööda 6:4. Ta on ka tunnistanud, et tahab oma teatriga pakkuda lastele helget ja rõõmsat maailma, sest kurjust ja vägivalda õpib laps ise niikuinii.

Ivo Eensalu sai laiemalt tuntuks Mõmmina teleseriaalis „Mõmmi ja aabits". Mitu põlvkonda poisse ja tüdrukuid on üles kasvatanud teleseriaal, kus väike karupoeg õpib aabitsast tähti. See unustamatu ja vaimukas lugu sündis Heljo Männi "Karu-aabitsa" järgi ning on üks kõigi aegade parimaid lastelavastusi Eestis.

41 aastat tagasi, 1973. aasta 18. märtsil kell 18.30 läks "Mõmmi ja aabits" otse-eetrisse mustvalgena. Üldse tehti 17 saadet, mis jõudsid ekraanile aastail 1973-1976. Mõni aeg hiljem hakati saateid linti salvestama ja siis oli see juba värviline. 1999. a tehti veel "Mõmmi ja Aabits 20 aastat hiljem", aga vana varianti peetakse õnnestunumaks.

Teine kuulus telelavastus, mis paljudele eestlastele helgena mällu jäänud, oli "Vandersellid". "Oh, sa pime, pime, pime, maailm on imeline!" laulavad kolm lustakat vanderselli ja otsustavad laia maailma rändama minna. Neid mängivad Paul Poom, Guido Kangur ja Ivo Eensalu.

Eensalu kui telelavastaja lastetükkidesse kuuluvad veel Aapeli "Üle linna Vinski" (1983), Jevgeni Švartsi "Lumekuninganna" (koos Virve Koppeliga; 1986), Ene-Maris Tali "Pailapsiin" (1986), Astrid Lindgreni "Väikevend ja Karlsson katuselt" (koos Virve Koppeliga; 1987) ja "Karlsson tembutab jälle" (koos Virve Koppeliga; 1988). Need jäävad Eesti Televisiooni kullafondi.

Ivole meeldib töötada lapsnäitlejatega. Ning tema Mõmmit lapsed armastavad ja usaldavad.

Pärast üheksat telelavastust ETV-s hakkas Ivo Eensalu lastele lavastama Draamateatris. Õpetusiva tehtagu lastele arusaadavaks - niisugune on tema seisukoht. Pärast "Kiigepuud" lootis lavastaja, et nii mõnigi puu jääb Eestimaal nüüd maha raiumata.

"Eks see ole natuke mu enda teene ka, et inimesed teatrisse tulevad. Ma olen katsunud lastetükke teha nii, et need, kes lastena teatrisse tuuakse, jääksid sinna elu lõpuni käima," rääkis ta ajakirjanduses.

Ivo Eensalu peab väga lugu muusikast. Võibolla on sel isiklikumat laadi põhjus - tema abikaasa Marika Eensalu on Estonia ooperisolist. Juubilar ise on ka muusikalavastusi teinud, kuigi muusikali lavaletoomine olevat palju raskem: näitlejad peavad laulma, teksti hääldama nii, et süžeest aru saadaks, lisaks veel tantsima...

Tõnu Mikiver on kolleegi iseloomustanud nii: "Esmapilgul jätab Ivo naljamehe mulje. Ta on lõbus, energiline, liikuv, mõnus sell, aga talle meeldib inimesi irriteerida. Mitte halvas mõttes, vaid neid üles äratada. Paljud ei saa sellest aru, arvavad, et ta on hoolimatu, et ei arvesta teistega. Aga teda tundes, tegelikult, ma tean, et ta on väga õrna ja hella hingega, selle varjamiseks ongi kõik see muu, kaitsekilp. Tal on üks väga hell helin sees. Ja kui ta vihastab, siis ka tõsiselt. Ta on kangekaelne kui sikk, jääb oma arvamuse ja otsustuste juurde, mis ka ei oleks.

Tutvusringkond on tal suur, ta saab inimestega väga hästi läbi, eriti lastega leiab ilma pingutuseta kontakti. Ma loen teda sõbraks, kui tema sellega nõus on. Ma tahaksin sellist sõpra omada." (Eesti Ekspress, Areen, Vesta Reest, 1997)

Vana Baskini Teatris on Ivo Eensalu viimasel üheksal aastal teinud paar lavastust aastas. Märtsis tuli välja Sébastien Thiéry „Meie esimene miljon", mille esietendusega tähistati lavastaja 65. sünnipäeva.

Teatritöös saavutatu tunnustuseks on Ivo Eensalule antud ka mõned autasud. 1995. aastal sai ta Fr. R. Kreutzwaldi muuseumi mälestusmedali eesti kultuuri tutvustamise eest Soomes ja „Kalevipoja" lavaletoomise eest Soomes Bomba suveteatris (1993-1994). Salme Reegi preemia anti talle 1997. a. lastelavastuste „Kiigepuu" ja „Aladdini imelamp" eest.

Näitleja ja lavastaja hobiks ja pingemaandajaks on kalapüük. Landid, spinningud ja õnged on tal uute näidendite kõrval kogu aeg autos kaasas. Kord ostis ta Soomest Shakespeare-spinningu.

Eks ta ole elus ikka jäänud nii Vanderselliks, kes oma tütre firmareise mööda ilma saadab, kui ka Mõmmiks, kes tänagi lastele rõõmu valmistab.

Meedia põhjal refereerinud

HEILI MÄND

Jaga |