100 aastat Maanõukogu ajaloolisest otsusest

1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel kujunes toonasel Venemaal, sealhulgas Eesti aladel, välja kummaline kaksikvõim. Ametlikult juhtis riiki Riigiduuma pinnalt sündinud Ajutine Valitsus, mida esialgu toetas ka revolutsiooni käigus loodud Peterburi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu. Nimetatud organ ei olnud algselt mõeldud alternatiivse võimustruktuurina, vaid pidigi kanaliseerima rahulolematuse tänavatelt toetuseks Ajutisele Valitsusele, et see omaks rahva silmis suuremat legitiimsust. Sügiseks saavutasid nõukogus aga ülekaalu enamlased, kes olid vastu koostööle kodanlike erakondadega ja nõudsid kogu võimu andmist nõukogudele.

Kaksikvõimu veniv lõpp

Tsarismi kokkuvarisemise järel käis Venemaal suur võimuvõitlus, Idarinne lagunes ja olukord muutus järjest kaootilisemaks. Lõpuks viisid enamlased läbi riigipöörde, et võim kindlalt enda kätte haarata.

25. oktoobril kuulutas Peterburi sõja-revolutsioonikomitee ennast riigis kõrgeima võimu kandjaks ja kõrvaldas võimult Ajutise Valitsuse. Järgmisel päeval kuulutas ülevenemaaline nõukogude kongress välja Venemaa Nõukogude Vabariigi. 27. oktoobril võtsid enamlased Viktor Kingissepa juhtimisel Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt asjaajamise üle.

Kõrgeima võimu kandjaks sai siin Eestimaa nõukogude täitevkomitee, mis oli moodustatud juba varem Eestimaa tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute nõukogude kongressil. Täitevkomitee esimeheks oli Jaan Anvelt.

Ajutise Valitsuse määruste alusel moodustatud nõuandva rolliga Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu viibis sel ajal puhkusel, kuid tormiliste arengute tõttu kutsuti 15. novembriks kokku selle erakorraline istung.

Saadikud kogunesid Tallinna juba varem, eelkohtumised algasid 12. novembril. Samal päeval toimusid ka Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised ning Anvelt allkirjastas otsuse Maanõukogu laiali saata ja korraldada 1918. aasta jaanuaris Eesti Asutava Kogu valimised.

Esimese riigivanema mälestused

"Olin Peterburist tulnud ja kõiki huvitasid sealtpoolt uudised ja asjade tõsine seisukord, sest isiklik ja ajakirjanduslik side endise pealinnaga oli väga nõrk," meenutas Ants Piip, meie esimene riigivanem, koguteoses "Iseseisvuse tuleku päevilt" (1923). "Iseäranis huvitas kõiki küsimus, kui kaua sarnane jant õige kestma saab, sest ei tahetud uskuda, et sarnane absurd kauaks võiks püsima jääda. Väga paljudele oli üllatuseks kuulda, et sündinud revolutsiooni väga tõsiselt tuleb võtta, ja et meil sugugi ruttu möödamineva mässukatsega tegemist pole, vaid tõsise valitsuse ja riigikorra muutusega."

"Alguses ei tahetud sellega kuidagi nõus olla," märkis Piip, "aga kui ligemalt arutama hakati ja arvesse võeti kogu enamlastevastase opositsiooni nõrkust, kui lagunenud sõjavägi ja kui saamatu intelligentsi saboteerimine, – siis ei näinud enamlaste võimul püsimine sugugi nii illusoorne olevat. Enamlaste osavus masside meeleoluga paremini mängida, kui seda teised nn. revolutsioonilised erakonnad tegid, oli üldiselt tuntud... /---/ Ja kuna Vene revolutsioon meeleolu ja masside hüsteeria peale oli rajatud, ei jäänud mingit kahtlust, et enamlastel ühtegi tõsist vastast pole."

Stalin lõi juriidilise aluse eraldumiseks

Enamlased toetusid toona tugevalt varem allasurutud väikerahvastele (eestlased, lätlased, juudid, grusiinid jt.) ning üheks suurimaks nn.

rahvusküsimuste eksperdiks oli nende hulgas hilisem diktaator Jossif Stalin (1913. aastal oli ilmunud tema põhjapanev teos "Marksism ja rahvusküsimus"). Pärast oktoobripööret sai Stalinist rahvusküsimuste rahvakomissar ja 2. novembril 1917 allkirjastas ta koos Leniniga enda poolt koostatud "Venemaa rahvaste õiguste deklaratsiooni".

Selle deklaratsiooniga kuulutas Rahvakomissaride Nõukogu ehk Venemaa enamlik valitsus ametlikult (varem ülevenemaalistel nõukogude kongressidel langetatud otsustele tuginedes): Venemaa rahvaste võrdõiguslikkust ja suveräänsust; Venemaa rahvaste õigust vabale enesemääramisele kuni lahkulöömise ja iseseisva riigi loomiseni; kõigi ja igasuguste rahvuslike ja rahvuslik-religioossete eesõiguste ja kitsenduste kaotamist; Venemaa territooriumil elavate vähemusrahvuste ja etnograafiliste rühmade vaba arengut.

Stalini koostatud deklaratsioon oli siis aluseks nii Eestimaa nõukogude täitevkomitee otsusele kuulutada välja Eesti Asutava Kogu valimised kui ka Maanõukogu otsusele tunnistada hoopis ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis, kuni astub kokku demokraatliku valimisseaduse alusel valitud Eesti Asutav Kogu. Esialgu jäi tegelik võim enamlaste kätte.

Maanõukogu istung aeti laiali.

KESKNÄDAL

[fotoallkiri]   STALIN JA LENIN. 1917. aasta novembris allkirjastasid need mehed Venemaa rahvaste õiguste deklaratsiooni, milles toodud õigus vabale enesemääramisele oli aluseks ka Maanõukogu otsusele tunnistada ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis.

Jaga |