Populismi vähktõbi

REIN RUUTSOO,      26. oktoober 2005


Viimastel kuudel on üsna püsivalt rünnatud „uut nomenklatuuri", selle kaheldavat eetikat jne, kuid üsna teadlikult on jäänud kõrvale populism kui üks peamine tegija sellest vähis, mis sööb Eesti poliitika veel elavat kudet.

Eesti poliitikaelus toimuv on vastupidine ootustele, ja teooriale, mis nagu lubaks saabuvat küpsust ka poliitilises diskussioonis. Põhjus on selles, et populismist on saanud muidu hambutu opositsiooni peamine nui. Korruptsiooni kriitika varjus kogub jõudu avalikult grupilist ja rahvuslikku süülisust rõhutav, vaenu õhutamisel parasiteeriv mõtteviis.
Ühe elanikegrupi (etnilise, poliitilise jne) tervikuna teise vastu välja mängimine võib parimal juhul piirduda populistliku valimisvõitlusega. Halvimal juhul on see lõppenud tõesti „ahju ajamisega". Viimane loosung näib nautivat mõnede parteide jätkuvat avalikku tuge.
Verisärklastega samale pildile jäädvustatud parteidest pole keegi end sellest lavastusest hukkamõistuga avalikult distantseerinud (iga euroopalik partei teeks seda kohe), pigem vastupidi. Valimistel loodetavad hääled kaalusid üles demokraatlikud põhimõtted. ETV tehtud valimisõhtu ülekandeis võis verisärki, millel Eesti riigi juhtide nimed, jälle näha avalikult vilkumas Res Publica valimispeol.

Rahvuspopulismi taassünd
Ebakindluse kasvule Venemaa suunal võib vastata kahel viisil – kas püüda võita mitte-eestikeelsete valijate usaldust, arvestada nende probleeme ja hirme, või siis pöörduda taas 1990. aastate algusse ja arendada vaenlase kuju loomise poliitikat. Esimest on püüdnud ajada Keskpartei, millel on oluline roll Eesti lõhestumise vältimises etnilisel pinnal. Et keskerakondlased aastatepikkuse töö vilju lõikavad, on loomulik.
Valimisvõitlus juhatas siin väärale rajale. Rahvusliku usaldamatuse õhutamine valimispropagandas – mitte-eestlastest kollektiivse vaenlase kuju loomine oli siiani Isamaa partei, Laari, Lukase jt ässkaart. Nüüd asusid eestikeelset ja venekeelset valijaskonda vastandama seni vaid majanduspoliitikas Isamaaga rind rinna kõrval seisnud sotsiaaldemokraadid.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhi Ivari Padari terve lehekülje hõlmanud valimispommi peamine sõnum kõlas hoiatusena: valimistel aktiivsemad mitte-eestlased, s.t venelased, juudid jne ähvardavad saada valimistel liiga palju kohti!
Kas tõesti on Euroopa kõige parempoolsemast sotsiaaldemokraatiast saamas kõige pruunim sotsiaaldemokraatia? Nii see näib, sest kohe pandi mitte-eestlastele kollektiivselt Kaini märk otsaette. Nende suure toetuse leidnud parteid, s.t Keskerakonda, iseloomustab Padar mitterahvusliku parteina, jõuna, mis olevat kohe-kohe valmis reetma Eesti omariiklust.
Sotsiaaldemokraatide üle kõige kõrguvat valimisloosungit „Valid Savisaare – saad Putini" seati toetama uuring, mille kohaselt just mitte-eestlased on partei peamised toetajad. Mitte-eestlastest savisaarlased on putinlased ja rahvusmeelsete vaenlased.
Euroopa Liidus juba lahustuvas Eestis kõlab hirmutamine Eesti iseseisvuse kaotusega vanamoodsalt, NATO liikmesriigis aga hoopis veidralt. Loomulik, et isamaalastest dekoloniseerijate kõrval seisnud sotsid pidid selle eest maksma mitte-eestlasest valija ettevaatlikkusega. Eestit lõhestav vaenlase kuju loomine ei luba aga ka tulevikus sellel rindel paremat tulemust. See on suletud ring. Kuidas on selleni jõudnud partei, mis kunagi sündis Rahvarindest?

ETV – euroopalik rahvuslik meedia?
„Nii vähe eestilist linnavalitsuse koosseisu pole kaua nähtud," kõlas 19. oktoobril ETV „Aktuaalses kaameras" proua Alatalu häälega tehtud kokkuvõte sellest, et Tallinnas on nüüd hulgi esindatud (aga ikkagi alaesindatud) ka vene nimedega elanikud. Sõnastuse poliitiline sõnum oli kaheldamatu. „Süüdi" selles on Keskerakond! Teatavasti moodustavad venelased ligi poole kõigist tallinlastest! Mina ei saa seda tõlgendada teisiti kui rahvuslikku usaldamatust, kui rahvuslikku vaenu õhutavat hoiakut.
„Mitte-eestilikkuse" rõhutamisel oli ühemõtteline hinnanguline sisu: on juhtunud midagi halba.
ETV ajakirjaniku ahastav kokkuvõte Tallinna valimistest on kindlasti saanud poliitist tuge sotsiaaldemokraatide rahvuspopulismist. Eestiline või mitte-eestiline saab olla vaid poliitika sisu (s.t kuivõrd vastab Tallinna huvidele) ja etniline koosseis ei anna millekski mingi garantiid. Hinnang „vähe eestilik", kuivõrd toetub vaid nimedele, on kollektiivselt süülistav juba sõnadegi põhjal, ja seob „eestilisuse" vaid etnilise tunnusega.
See hoiak on aga ilmses vastuolus Eesti ametliku, nn mittekodanike integratsiooni programmiga, mille üheks eesmärgiks on mitte-eestlaste esindatuse suurendamine just esindusorganeis, nende osatähtsuse viimiseni seosesse elanike proportsiooniga.
Teiseks, kõikide vähemusgruppide head esindatust eeldab meilt ELi vähemus- ja kodakondsuspoliitika. Ilma ELi ettekirjutusteta vähemuste kaasamise kohta oleksime just selles seisus, mida ETV ajakirjanik peab nähtavasti heaks. Üldisemalt on see demokraatia normaalse arengueelduse nõue.
Etnilisel tunnusel põhinev süülistav hoiak poleks ühegi Põhjamaa rahvustelevisioonis mõeldav, Eestis peetakse seda vist normaalseks. Olen seda meelt, et Eesti peamine ressurss on kõigi elanike intellektuaalne potentsiaal – see jaotub kõigi rahvaste vahel võrdselt ja on absoluutselt kindel, et mõnede rühmade alaesindatus kahjustab esinduskogude võimekust, laiemalt aga Eesti stabiilset arengut.
Faktulini fenomeni tekitamine on meie segregeeriva poliitika tulemus. Nad sünnivad selles poliitilises getos, kuhu me oleme mitte-eestlased surunud ja kust nad pisitasa välja aidatakse. Just getostuma sunnitud kaasmaalased on Eesti heaolule kõige suurem probleem. Nende kaasamine ei meeldi loomulikult teistele, keda nad ei hääleta. Kuid Eestile on hea, kui poliitilisse protsessi haaratakse kõik need, kellele Tallinn on kodulinn – seda nii rahvuslikult, sotsiaalselt jne koosseisult.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)