Vastuolude selginemise aasta

IIVI MASSO,      19. detsember 2001


Vastuolud ei kao poliitilisest maailmast kunagi. Ühiskondlikest suhetest ei saa elimineerida võimu. Ja alati on keegi, kes ei ole võimu jaotusega antud hetkel rahul. Vastuolu ei ole iseenesest probleem. Probleemiks võib osutada see, kuidas vastuoludesse suhtutakse.

Ei ole üht õiget retsepti konfliktide lahendamiseks. On aga mõned tüüpilised "lahendused", mis kompromissi ja vastastikuse mõistmise asemel lisavad pingeid kas otse või kaudselt. Need on vastuolu mahavaikimine, "konsensuse" ehk üksmeele teesklemine, ja konflikti liigrõhutamine.
Mahavaikimine toimub rahulolematute häälte vaigistamise kaudu. Vaigistada võib kas ähvardustega erimeelseid päriselt vaikima sundides (see on vägivaldsete diktatuuride viis) või lihtsalt teeseldes, et neid ei ole olemas, isegi kui nad katsuvad end kuuldavale tuua. Viimane vaigistamise viis ei ole sugugi ebatavaline ka "vabas" maailmas.

Kaotajate vaigistamisest koguneb viha

Näiline üksmeel on eelnevale sarnane. Ehkki selle saavutamisel on kõikide esindajad justkui saanud kaasa rääkida, otsustavad võimukandjad tugevamate kasuks, erinevaid hääli tegelikult kuulda võtmata. See on tänases maailmas levinud konfliktide silumise viis, mis iseloomustab nii globaalset poliitikat kui ka Euroopa "moderniseeritud" sotsiaaldemokraatiat, nn "kolmanda tee" ideoloogiat.
Viidatakse enesevälistele "turujõududele", millele võimukandjad deklareeritud heast tahtest hoolimata ei saa vastu panna. Kuristik vaesuse ja rikkuse vahel kasvab nii maailmas kui üksikutes maades. Ometi otsustavad kõrged esindajakogud jätkata üha samas vaimus. Loomulikult kõige paremate kavatsustega.
Selline ainsa tee poliitika, vastuolude vaka alla surumine, sillutab teed konfliktide liigrõhutamisele. Sünnivad fanaatilised ja essentsialistlikud (st loodusest antud inimgruppide müstilist "olemust" ületähtsustavad) teooriad, mis õhutavad rahvuste või rasside, kultuuride või usundite vahelist "paratamatut" alalist võitlust.

Soovin uueks aastaks dialoogi, kus igaüks seisab oma jõulistegi nägemuste taga ise, toetumata Turujõudude, Piibli või "looduse" raudreeglitele. "Headuse" ja "Kurjuse" vahelist võitlust on suures maailmas küllalt.

Nii tehakse konfliktist "looduslik" ja võetakse osapooltelt motivatsioon püüdagi ühist keelt leida. Intellektuaalsemal tasemel esindab sellist nägemust Eestiski populaarne Samuel Huntingtoni visioon "kultuuride konfliktist". Poliitikas on selle levinud väljundiks parempopulistlik marurahvuslus. Äärmuslikuks näiteks maailmas on islami fundamentalism.
Konfliktide taandamine rahvuste, rasside ja usundite tasandile on kibestunud reaktsioon tõelise dialoogi puudumisele. Kui me ei suuda kuuldavaks teha, mida me arvame ja mida tahame, siis hakkame rõhuma sellele, mida oleme - oleme tänu oma rahvusele, nahavärvile, Jumalast antud rollile teistest paremad.
Terrorirünnak USA vastu ei ole mingil juhul adekvaatne vastus globaalsele ebavõrdsusele; ega ka Austrias, Taanis ja Norras kasvav marurahvuslus sotsiaaldemokraatide hambutusele uusliberalismi pealetungi ees. Kuid kumbki viitab sellele, et midagi oleks tulnud teha teisiti. Vastuolude avalik esile toomine "kaotajate" vaigistamise asemel võiks ära hoida paisu all kasvava kibestumise muutumise vihaks ja vägivallaks.

Teise Eesti paljastamine

Eestis tuli lõppeva aasta jooksul keskne ühiskonda lõhestav konflikt selgemalt välja kui eales varem. Plahvatuslikuks "paljastuseks" sai kevadel avaldatud sotsiaalteadlaste manifest "kahest Eestist", mis tegi avalikuks tõeks selle, mida nii mõnigi kogemuse põhjal teadis: et eesti majandusliberalistlik edumuinasjutt ei teegi kõigist kodanikest printse ja printsesse, kes elavad muretult elu lõpuni. Et vaesem pool ühiskonnast võib senise arengu jätkudes oma poolt kuningriiki ootama jäädagi.
Konflikti selginemine on ühiskonna arengu seisukohalt tervitatav - see on eeldus, et erinevad osapooled võiksid edaspidi dialoogis osaleda. Seni valitses pigem konflikti mahavaikimise taktika väljapoole suunatud "success story" varjus.
Mahavaikimist püüti jätkata ka pärast teadlaste manifesti. Kasutati Eestile igiomast taktikat - küünilist ilkumist.
Pärast manifesti ilmumist selgus ühtäkki, et 26 nimekat eesti sotsiaalteadlast on kõik nupust nikastanud ega tea ühiskonna asjadest midagi. Edu jalgu jäävast "tavalisest inimesest" tehti koomiline figuur, tädi Maali, kes on liiga rumal, et tema seisukohti kuulda võtta. Ehkki Maalid-Mardid moodustavad rahvastiku enamuse.
Kuid vaigistamine naeruvääristamise teel ei õnnestunud. Teesil "kahest Eestist" on nii palju toetust inimeste kogemusmaailmas, et seda ei saanud pilkamisega olematuks teha. Kaks Eestit on nüüd teadvustatud ühiskondlik fakt.
Osa eliiti ülbitseb ka selle tõe valguses. On juba kuulda olnud märkusi, et "see on mingi teise Eesti värk" või "esimene (loe: parem) Eesti teeb küll niimoodi (loe: õigesti)". See on privilegeeritute meeleheitlik püüd oma privileege "masside" huvidest puutumatuna hoida. Kuid poliitiline agenda on muutunud. Sotsiaalküsimused on pinnale tõusnud, erinevate nägemuste olemasolu ei saa enam eitada.

Laenatud tõed

Jääb loota, et avalikult konfliktne poliitiline keskustelu jätkub. Sest ka ülalmainitud kolmanda äärmuse tekkimisest on Eestis märke. Mõned rahajõu kriitikud on hakanud toetuma essentsialistlikule rahvuslusele ja propageerima rahvuslikku sulgumist. Ei peljata koguni Piibli "tõdede" toomist poliitikasse. Selline mäng olemuslike tõdedega ei lahenda konflikte, vaid suunab tähelepanu kõrvale sellelt, mis on poliitikas oluline: võimusuhted, nende mõju erinevatele inimgruppidele, võimalikud alternatiivid.
Seepärast soovin kõigile poliitikahuvilistele uueks aastaks julget dialoogi, kus igaüks seisab oma jõulistegi nägemuste taga ise, toetumata Turujõudude, Piibli või "looduse" raudreeglitele. "Headuse" ja "Kurjuse" vahelist võitlust on suures maailmas küllalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)