Ametiühingud sõltumatuks!

JAANUS KARILAID,      08. jaanuar 2003


Ametiühingud tõstavad ja langetavad häält mõõdukate taktikepi järgi, vastavalt selle erakonna poliitilisele konjunktuurile, mitte vastavalt töörahva vajadustele. Nii ei saagi enam ametiühinguid tõsiselt võtta.

Et ametiühingujuht Raivo Paavo vahetati 1999. a välja Kadi Pärnitsa vastu, mõjus hästi. Uus esimees on vahedama, ladusama ja jõulisema jutuga. Uus retoorika näitas ametiühinguid kohe uues valguses. Uues juhis oli tarmukust ja karismat. Vana maandus Riigikogu toolile, ja seegi andis usku, et ametiühingupoliitika läheb tulemuslikumaks. Kuid ei läinud.
Möödus kolm aastat. Kolmikliit ei suutnud võimu realiseerida ega riiki ohjata ning hakkas igast otsast kärisema. Kolmikliitlastel, sealhulgas Töötava Eesti eest võitlejatel ehk Mõõdukatel ei olnud kolmaastaku lõppedes midagi ette näidata. Võimupartnerid olid neid lausa avalikult mõnitanud: peaminister Mart Laar kuulutas ju küüniliselt, et 500 krooni kuus on toimetulekuks piisav.
Siiski, nähes, et võimult tuleb lahkuda, leidsid Mõõdukad, et uuele valitsusele tuleb alla panna poliitiline pomm. Nii sõlmitigi Eiki Nestori, Jüri Käo ja Kadi Pärnitsa vahel kolmepoolne (tööandjate, ametiühingute ja lahkuva valitsuse vaheline) lepe. Lahkuv valitsus võttis uusi ja vastutusrikkaid ülesandeid, kuigi teati, et vastutust oma allkirjade eest kandma ei pea.

Väikesed mängud poliitikas

Pärast võimuvahetust on ametiühingud oma retoorikat märgatavalt teravdanud, valitsust märgistatakse kõige õnnetumate ülivõrretega. Tühjale kohale, mille kolmikliit endast maha jättis, nõutakse imet!
Olen seisukohal, et Mõõdukad on suuresti vastutavad selles, et meil ei ole arvestatavat ametiühingute institutsiooni. Põhjamaades hoiavadki ametiühingud rohkem sotsiaaldemokraatide ligi. Aga Eestis on Mõõdukad kiskunud ametiühingud poliitilistesse intriigidesse. Ametiühingud tõstavad ja langetavad häält Mõõdukate taktikepi järgi, vastavalt selle erakonna poliitilisele konjunktuurile, mitte vastavalt töörahva vajadustele. Nii ei võetagi ametiühinguid enam tõsiselt, asjaosalised vaatavad piinlikult Mõõdukate kui nukujuhtide poole.

Võimalikud lahendused

Mida teha? Esiteks peaksid ametiühingud selgelt distantseeruma Mõõdukatest ja tunnistama koostöö nendega ebaõnnestunuks. Ametiühingud ei ole efektiivsed, kui üritatakse saavutada poole sajandi tagust massiivsust, kus olid suurmajandid ja vastavalt soodus sotsiaalmajanduslik kontekst. Tänasel päeval on vaja leida kaasaegsem identiteet, mis tähendab jõulisemat erialasisest spetsialiseerumist koos harjumuse ning oskusega pidevalt läbi rääkida. Ja nõudmised ei pea alati olema suunatud riigi vastu, vaid konkreetsele tööandjale, eesmärgiks kahepoolsed kokkulepped tootmisharu tööandjate ja töötajate vahel.
Töötajaskonna eestkõneleja peab suutma analüüsida tööandja majandusseisundit ja võimalikke valikuid. Nokia on siin heaks näiteks. Omanike ja keskastmejuhtide palgad tõusid aastate jooksul mitu korda, samas kui töötajate palgad jäid endiseks. Ja töötajad kaasati lõpuks juhtkonna koosolekutele, ennetamaks ja lahendamaks võimalikke konflikte.
Teiseks peaksid ametiühingud nägema uusi võimalikke poliitilisi partnereid ja üritama luua kontakte kõigiga. Keskerakond ootab ametiühingutega sisulist dialoogi. Selleks et seista Töötava Eesti eest, on vaja poliitilist jõudu. Keskerakonnal on see poliitiline jõud olemas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)