Tants ümber Joala aurukatla

Elulooraamatud on minev kaup, raha hakkab voolama! Paraku alati nii see ei ole… Mõni tagasihoidlikum ja haritum ajakirjanik hakkas aru saama – mis liig, see liig, vara veel…

Aga siiani leidub hulljulgeid, kes kiitlevad: „Päeva jooksul teen oma kuusteist lindistust, ja vaata et rohkemgi! Vot! Mina ise olen ju legend! Leian veel ja veel, kellega intervjuusid teha! Nad ise räägivad mulle laulumehe elust-olust, sest mina olen ju ise ka legend…!“

Paneb imestama selline arusaam!

Kui Eestis uus vabadusaeg saabus, sõimati meie Jaaku „Kremli ööbikuks“, Jaška Jolkiniks ja veel hulleminigi. Laulja oli siis nii maha materdatud, kui üldse olla sai. Lausa mõnitavalt suhtuti meedias sellesse kuulsasse laulumehesse. Seda tehti avalikult ja igal võimalusel, et näidata kui kole on, et Joala just Venemaal tuntuks oli saanud, oli vene estraaditaevas ere täht Eestist.

Ja nüüd järsku selline „tähelend“ peale artisti surma, meie meediatšuradelt! Kuskohas te siis olite, kui artist vajas rohkem tähelepanu Eesti riigi ja rahva poolt? Hoolt, armastust, abi, et hoida oma kõige kallimat – tervist!!?

Väga paljud inimesed imestavad praegu ja arvavad: „Kas tõesti on mõnel ajakirjanikul lagi pea kohalt ära lennanud? Imelik, aga jätke mõneks ajaks see meie laulja-täht estraaditaevas rahule. Mõelge, et Eestimaal on ka ausaid hingi, kes mõtlevad teisiti kui „legendid“.“

Riina Rossa Viljandist

Toimetuselt: Juuni lõpunädalal, kui ETV eetris oli Vahur Kersna tehtud eluloosaade „Jaak Joala tähtkuju“, tõusis see Eesti telemaastikul enim vaadatud saateks, mille vaatajanumbrid olid muljetavaldavad – 173 000. Jätkuvalt imetlusväärne töö, Kersna!

Jaga |