Arvata võib mitmeti. Eks ju?

ALEKSANDER KÕRGESAAR,      10. oktoober 2007


Igal inimesel on oma arvamus. Samuti on tal (veel!) õigus seda välja öelda.

Mina arvan, et nõukogude ajal polnud elu Eestis sugugi halb. Olme, toit, riided, jalatsid, ravimid ja bussisõit olid odavad. Kõigile jätkus tööd. Ka töölised püstitasid maju ja suvilaid; nüüd vaevalt leidub töölist, kes oleks nii rikas. Tollal ei kuulnud, et keegi oleks üürivõla pärast tänavale tõstetud, aga tänapäeval on see tavaline nähtus. Inimesed elavad nüüd mahajäetud majades, aga ka kuurides ja prügimäel.

Oli ka neid eestlasi, kellele nõukogude võim ei meeldinud, neid, kes karjusid: „Vabadus, vabadus, vabadus!.." Kuid see karjumine tõi meie ellu viletsuse ja puuduse. Hirvepargis ettevõetust kujunes välja härrade riik, mitte aga tööinimeste oma. Jah, olukord muutus – nüüd on au sees ärikad, mitte aga tööinimesed. Värske Eesti Vabariigi valitsus pani logardid töörügajatega ühele pulgale – kõigile 260 krooni kuus elatusraha, millega polnud võimalik inimväärselt elada. Ränga tööga rublahaaval kogutud n.ö matuseraha – paar-kolm tuhat rubla – oli suur summa, aga rahareformiga jäi sellest hoiuarvele vaid 200–300 krooni, mille eest ei saanud kirstugi osta.

Vanasti sai karjanainegi Ülemnõukogus käetõstmisega hakkama. Nüüd aga tundub, et praegu pole tähtis, kes Riigikogus istub ja nuppe vajutab, sest läbi lähevad ainult vastavale parteile meeldivad otsused. Kuid nupuvajutaja palk võrdub neljakordse Eesti keskmise palgaga.

Eestis piiratakse sõnavabadust kui demokraatliku riigi üht olulist tunnust. Igapäevast elu jälgides näen, et ülemustel läheb kõik aina paremaks, tööinimestel aga kisub halvemuse poole. Elu on vanainimestel kujunenud nii, et riiete ja jalatsite ostmisele ei tasu mõeldagi. Mis saab küll siis, kui kunagi ostetu on selga- ja jalgapanekuks liiga ära kulunud?

Hinnad aina tõusevad – see toob kaasa paljude inimeste vaesumise. Nüüdne hinnapoliitika ei vii majandust kriisist välja. Ütleme ausalt: pensionäridele vaadatakse suure põlgusega, nagu oleksid nad riigile suureks koormaks. Kellele tervist antud, see ehk jõuab ka ära oodata lubatud tõelise pensioniseaduse. Seni aga tuleb pingutada püksirihma, mis on pidevast pinguletõmbamisest juba katki minemas.

Öeldakse, et virisemine ei aita, tuleb ajaga kaasas käia. Seda ka tehakse, kuni veel jalad terved on.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (67)