Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kas jälle täidame välismaa tellimust?

TOOMAS ALATALU,      13. juuni 2001



Riigikogus taas üles tõstetud küsimus kommunistliku rezhiimi kuritegudest Eestis osutus hämmastavalt paksuks dokument, sest avalduse enda tekstile on lisatud 43-leheküljeline suisa teaduslik seletuskiri, mida kroonivad viited 209-le allikale.
Avalduse laialivalguv tekst jätab paratamatult mulje, et seletuskiri peab vajadusel asja päästma. Paraku tekitab ka "teaduse" lugemine nõutust. Seda enam, et eelnõu esitanud valitsust juhib ajaloolane, ja ka Riigikogu üks aseesimees on sama erakonda esindav ajaloolane. Ajaloolane on ka seletuskirja ametlik esindaja Andres Herkel.
Ometi kuulutab seletuskiri, et "NSV Liidu esindajaks Eestis määrati Zhdanov, kellel ei olnud ühtegi riiklikku ametikohta: ei NSVLi Ülemnõukogu ega Rahvakomissaride Nõukogu alluvuses. Ja Zhdanovi nimetas eriesindajaks Jossif Stalin, kes oli ainult ÜK(b)P KK peasekretär."

Keeldun uskumast, et selle on kirja pannud keegi eestimaalastest. Sest just Zdanov oli Ülemnõukogu väliskomisjoni esimees, st vastutas otseselt NSVL stalinlikus põhiseaduses deklareeritud uute liiduvabariikide loomise eest. Sama komisjoni liikmed olid ka Andrei Võshinski ja Vladimir Dekanozov, kes toona töötasid välisasjade rahvakomissariaadis. Seejuures olid kõik kolm NSVL Rahvakomissaride Nõukogu esindajad ja nende volitustel oli Molotovi allkiri.
Asja kogu konks ongi selles, et erinevalt Hitlerist oli Stalinil vallutuste n-ö juriidiline külg alati läbi mõeldud. Pole ka raske näha, et seletuskirjas toodud sõnastus süüdistab küll komparteid, ent teeb n-ö puhtaks toonase valitsuse. Ilmselt langeb ikkagi just viimasele peavastutus vähemalt 1940-41. aastail Eestis toimunu eest, sest kommuniste oli selle perioodi algul vaid käputäis ja lõpus poolteist tuhat meest rohkem.

Nõutust tekitavad mitmed teisedki seletuskirja osad. Näiteks. Mis puutuvad Eestisse Nõukogude Liidus 1918-40 kordasaadetu või paljasõnalised deklaratsioonid Moskvas ja mujal hilisematel aastatel tehtust? Nii mõndagi sellest jäi ju ENSVs tegemata. Paratamatult läheb mõte sellele, et suurem osa seletuskirjast on sündinud väljaspool Eestit ja nii Eesti kui NSV Liidu olusid mitte kõige paremini tundva(te) tegelas(t)e poolt. Teades piisavalt Riigikogus menetletavate dokumentide köögipoolt, kaldun arvama, et kõnealune osa seletuskirjast valmis riigis, mille autoritele kõige rohkem viidatakse. Pole ju mingi saladus, et Euroopa suured väldivad ka edaspidi Nõukogude Liidu ja NLKP kommunismi hukkamõistmist ning samas pole neil midagi selle vastu, kui seda teeb mõni pisike riik. Siis on lihtne öelda - näete, hukkamõist on ju olemas.

Kindlasti on nii mõnelgi meeles, kuidas opositsiooniliider Laar käis riigist riiki Hiina liidreid kritiseerimas, sest see oli teatud välisriikide valitsuste tellimus. Nüüd siis on ilmselt kellelgi vaja, et meie pisike Maarjamaa annaks paugu mitte ainult Eesti, vaid Nõukogude Liidu komparteile ja kogu kommunismile tervikuna.
Ent isegi sel juhul tekib küsimus, miks peaks Eesti Riigikogu vastu võtma avalduse, mis tugineb vigasele seletuskirjale? Minu arust oleks igati loogiline võtta aeg maha ja koostada suurejoonelisena plaanitud avaldust vääriv seletuskiri.

Avaldusega seotud tormamine on nii silmatorkav, et tuleb küsida (arvestades peaminister Laari juuni lõpus eesseisvat sõitu Moskvasse (pärast vähemalt kahte edasilükkamist) - muudki : kas
avalduse eesmärgiks pole mitte hea propagandistliku fooni saamine kodus, mille korrutamisega on lihtne varjata peatsed uued järeleandmised!? Tuletab ju meie tänane asjade seis vägisi meelde 1994. aastat, mil alustati samuti suurte kinnitustega: me ei tee nii nagu Läti! Ja lõpetati Lätist mitu korda kehvemini kui.

On selge, et vajaliku, ehkki hilinenud avalduse ümber käivad seda mitteväärivad mängud. Eks seda kinnita ka vastuseis igale katsele anda avaldusele reaalne sisu. Olgu selleks kasvõi ettepanek konkreetsest hüvitusest stalinismi ohvritele, millise ettepaneku tegi Riigikogus Keskfraktsioon.

Keskmõte: Ühtlasi meenub, kuidas opositsiooniliider Laar käis riigist riiki Hiina liidreid kritiseerimas, sest see oli teatud välisriikide valitsuste tellimus. Nüüd siis on ilmselt kellelgi vaja, et meie pisike Maarjamaa annaks paugu mitte ainult Eesti, vaid Nõukogude Liidu komparteile ja kogu kommunismile tervikuna.


Viimati muudetud: 13.06.2001
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail