Ajurünnakud Euroopa tulevikule

RAMON LOIK,      09. november 2005


Sõnumid Euroopa Liidust on juba pikemat aega väljakutsuvad. Maailma ajakirjandusväljaannete kolumnistid ja uudistetoimetajad võtavad mõõtu, kes suudab Vana Maailma „jalad põhjas" olukorrale säravamaid metafoore välja pakkuda. Pärast Euroopa põhiseaduse lepingu tagasilükkamist Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletustel on lausa moeasjaks kujunenud kollektiivne ahastamine teemal „Euroopa kriisi mitu nägu".
Mõjukad sotsiaalteadlased Anthony Giddens ja Ulrich Beck kirjeldasid seda kriisi oma avalikus kirjas Euroopa tulevikust (vt Eesti Päevaleht, 30.09.2005) kui segaduses olekut Euroopa mõistmisel: „Kus on Euroopa piirid?"; „Euroopa ei seisa meie eest piisavalt"; „Meie senine elulaad on sattunud ohtu" jne.
Giddens ja Beck peavad aga inimeste mureks mitte Euroopa läbikukkumist, vaid selle edu hoidmist. Liikmesriikide liidrid on seejuures ründevalmilt mõtlikud, sest vastata tuleb avalikkuse üha nõudlikemaks muutuvatele küsimustele, kuidas suudaks Euroopa säilitada oma aastakümnetega loodud elukvaliteeti hoogsa itta laienemise ja üleilmastumise üha survestavamates tingimustes?

Majandus elukvaliteedi teenistuses
Ameerika Ühendriikide kõrvale tõusevad üha kiirenevas tempos Hiina ja India majandused, ähvardades Euroopa Liitu kümnendi lõpuks globaalsest konkurentsist välja tõugata. Juba 45% kogu maailma tööstustoodangust valmistatakse arengumaades. 1975. aastal oli see alla 10%. Töö kolib Euroopast minema, sinna, kus saab odavamalt.
Kerge oleks meil globaliseerumisega ummisjalu kaasa joosta, kuid ometigi oleks see astumine libedale jääle. Nii 100 miljoni tööotsijaga Hiina kui ka India ei hooli kiire majandusedu nimel euroopalikus arusaamas minimaalsetestki nõuetest keskkonna- ja sotsiaalkaitse tagamiseks. Sarnaselt käitus ja mõtles ka Eesti veel sugugi mitte kaua aega tagasi.
Majanduse ja rahanduse mõistete asemel räägib Euroopa aga elukvaliteedist, milles on ühendatud nii ühiskondade majanduslikud pingutused kui inimeste heaolu kõige laiemas mõttes.

Euroopa Liidu praeguse eesistujamaa peaminister Tony Blair on ütelnud, et ei lepiks iialgi Euroopaga, mis oleks pelgalt majanduslik turg ja ta usub Euroopasse, mida iseloomustab tugev ja hooliv, kaasaja väljakutsetele vastav sotsiaalne dimensioon. Enamus on temaga nõus.
Sama iseloomustas paar nädalat tagasi Brüsselis toimunud Euroopa tulevikukonverentsil tunnustatud Ameerika majandusanalüütik Jeremy Rifkin: Ameerika unelm on majandus, Euroopa unelm on elukvaliteet. Kuid elukvaliteeti saab hoida ja arendada vaid paindlikult objektiivsete muutustega kohanedes ning täna võimalikult kaugele tulevikku vaatavaid otsuseid langetades.

Töö tagab haridus ja innovatsioon
Üleilmastumise väljakutsetega toimetulekuks vajab Euroopa Liit reforme ja realistlikku arengukontseptsiooni, mille keskmes peab igal tasandil olema innovaatiline inimkapital. Saavutada saab seda vaid haridusvõimaluste parandamise ja teadustöö kvaliteedi ning rakendatavuse tõstmisega. Leevendada tuleb protektsionistlikke meetmeid Euroopa turul, demograafilist olukorda hinnates on vaja efektiivset immigratsioonipoliitikat jne.
Euroopa Liidus on 20 miljonit töötut. Kontinendi suurima majandusega Saksamaal on tööta 6,3 miljonit inimest, Prantsusmaal ligi 11% tööealisest elanikkonnast. Just tööküsimused on tõusnud väga jõuliselt Euroopa tulevikumudeli debattide keskmesse. Sotsiaalmudelist rääkides kõneldaksegi õigupoolest võitlusest töötusega, käsikäes struktuurse tööjõupuudusega.
Euroopa vajaks lähema poolsajandi jooksul 100 miljonit kvalifitseeritud töökätt. Demograafilist olukorda immigratsiooni probleemidega kõrvutades regresseerub probleemidepundar vajadusele ulatusliku ümber- ja täiendõppe ning kvalifitseeritud võõrtööjõu järele. Sõnaga, eurooplased peavad ümber ja juurde õppima ning immigrantidele tuleb tagada kvalifikatsioon.

Mudelite maatriks
Teenuste vaba liikumist reguleerima hakkava direktiivi menetlusprotsess on takerdunud, kuna esialgu veel puudub selge kujutlus ja kokkulepped tasakaaluteest ameerikaliku anglosaksi liberaalse vabaturu mudeli (Suurbritannia, Iirimaa) ja kontinentaal-Euroopas aastakümneid arendatud sotsiaalmudeli vahel (Saksamaa, Prantsusmaa).
Viimane on liiga jäigaks jäänud, ameerikalikku mudelit peab Euroopa aga brutaalseks kauboikapitalismiks, mis on küll väga dünaamiline, kuid seda ebastabiilsem. Kokkuvõttes läheks ameerikalik olukord, kus 10% rikkamaist kontrollib 50% ühiskonna ressurssidest, kus 47 miljonil töötaval inimesel ei ole juurdepääsu tervishoiusüsteemile ja kus ühe võit on automaatselt teise kaotus sotsiaalselt kordi kallimaks kui majanduse paindlikkusest saadav kasu. Üha rohkem kostub hääli Skandinaavia mudeli kui kompromissvariandi kasuks kõrge majanduskasvu ja sotsiaalkaitse ühendamisel. Euroopa tahab võita nii, et mitte keegi ei jääks kaotajaks.
Euroopa Komisjon survestab ühe abinõuna liikmesriike oma maksusüsteeme majandusliku konkurentsivõime tõstmise kontekstis ümber vaatama ja maksukoormust tööjõult rohkem tarbimisele ning keskkonnakaitsele nihutama. Vastasel juhul, hoiatab komisjon, tuleb eurooplastel juba praegu pikemate tööpäevade ja hilisema pensionile mineku mõtetega harjuma hakata, sest töökohti piisaval määral juurde ei teki ja majanduskasvu seisakust liikuma hakkamist loota ei ole. Saksamaal valmistatakse avalikkust ette pensioniea tõstmiseks 67. eluaastale.

Ühendatud anumad
Euroopa Liidu liikmesriikide sotsiaalkulutused kõiguvad vahemikus 17–75% sisemajanduse kogutoodangust. Ida-Euroopa neoliberaalsete majanduste lipulaevade kordi madalamad sotsiaalstandardid võrreldes Lääne-Euroopa riikidega on osutunud lõksuks ettevõtete ja töötajate vabale liikumisele.
Euroopa põhiseaduse lepingu referendumi ajal Prantsusmaalt käibele lastud metafoor odavast „Poola torumehest" kui uutest liikmesriikidest lähtuva sotsiaaldumpingu kehastajast on saanud hirmufaktor kõikidele Lääne-Euroopa ametiühingutele. Teavad ju kõik samalaadset kogemust Ameerika Ühendriikidest, kus kompaniid kolisid üksvahe massiliselt põhjaregioonidest vähemreguleeritud ja odavama tööjõuga lõunaosariikidesse.
Euroopa Liidu vaesemate ja rikkamate liikmesriikide vahed on seejuures kordi drastilisemadki kui ühendriikide osariikides. Meede selle hirmu vastu saab olla vaid sotsiaalstandardite ühtlustamine liidu sees. Euroopa on veendunud, et sotsiaalsüsteemid on küll väga kallid, kuid loovad heaolu, mille tasuvus ühiskonnale väärib seda hinda. Hea sotsiaalsüsteem mitte ei pidurda majandusarengut, vaid soodustab seda. Küsimus on, mis on see hea ja kuidas seda saavutada?
Euroopas on kokkulepped ikka olnud rasked sündima, kuid enne „kella kukkumist" need tavaliselt sünnivad. Kui Euroopa läheneb üleilmastumisele adekvaatsete valikutega, ei ole see mitte oht, vaid võimalus. Vastu tuleb võtta lahing unistuste ja realiteetide, soovide ning võimaluste vahel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)