Hirmu ja õuduste aeg

AIGI RAHI-TAMM,      08. juuni 2005


Okupatsioonide käigus kaotas Eesti ligi 17,5% oma sõjaeelsest rahvastikust. Sõda nõudis oma ohvrid, ent inimeste füüsiline hävitamine ideoloogilistel kaalutlustel enne ja pärast sõda on jätnud eesti rahvale sõjast valusamad jäljed. Uste prõmmimine, võõraste isikute sissetungimine kodudesse, isiklikes asjades tuhnimine, püssimeeste juuresolek, kärkiv toon – kõik see, mille saatel inimeste senine elu läbi lõigati, oli sissejuhatus hirmu ja õuduste ajale. Miks seda vaja oli, millal jälle tullakse, keda viiakse – need küsimused jäid inimesi kummituslikult painama pikkadeks aastateks.

Vahetult enne sõja puhkemist NSV Liidu ja natsi-Saksamaa vahel võttis NSVLi Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) ja ÜK(b)P Keskkomitee (KK) 14. mail 1941. aastal vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas direktiivi eriasumisele saatmise läbiviimise kohta Baltimaades, Lääne-Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas.

Stalini korraldusel ja õnnistusel
16. mail saatis NSVLi Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov ÜK(b)P Keskkomiteesse (KK) Stalinile allkirjastamiseks RJRK ette valmistatud Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) ja ÜK(b)P KK ühismääruse projekti planeeritava puhastustöö meetmetest Leedu, Läti ja Eesti NSVs. 1941. aasta juuniküüditamise alusdokumentidena on lisaks eelpoolmainitud ühismäärusele ära nimetatud NSVLi SARKi plaani 14. juunist 1941. aastast ja NSVLi RKNi otsust nr 289-127 2. märtsist 1940. aastast.
Olukorras, kus mitmed küüditamisi kajastavad originaaldokumendid on jätkuvalt leidmata, aitab analoogsete sündmuste dokumentatsioon osaliselt täita hõredast allikmaterjalist tingitud tühikuid.
Samas ei saa välistada, et osa 1941. aasta küüditamist kajastavatest dokumentidest pole mitte totaalselt salastatud, vaid tõepoolest mingil määral hävinud, millele viitab ka 1952. aastal koostatud õiend 1940.–1941. aastate Baltimaadest, Moldovast, Ukraina ja Valgevene lääneoblastitest väljasaadetute kohta.
Toimuvat koordineerima määrati NSVLi Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSVLi Siseasjade rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. Viimane neist oli NSVLi julgeolekuministrina vastutav ka 1949. ja 1951. aasta küüditamiste eduka läbiviimise eest. Operatsiooni toimumise ajaks olid nad kõik Balti riikidesse komandeeritud.

Küüditamistroikad alustasid paberitööga
Mitmed juuniküüditamise korralduslikud dokumendid on allkirjastatud alles mõni päev enne operatsiooni algust, 11. juunil. Teatud laadi ettevalmistustööd toimusid kindlasti juba varem, mis läbiviijate kogemust arvesse võttes rutiinselt ära korraldati, ent mille vahelt äratuntavad kiirustamise märgid läbi kumavad.
Juuni algul valmistati ette arreteeritavate ja väljasaadetavate isiklikud toimikud jm paberid. Operatsiooni läbiviimiseks moodustati maakondades ja linnades „troikad". ENSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre. Troikade tegevuse kohta on säilinud vaid üks protokollide kaust Pärnumaa kohta, mis sisaldab väljasaatmisele mõistetud isikute nimesid.

Kuritegu inimsuse vastu
Küüditamiseks kaasatud partei- ja nõukogude aparaadi osalusest võib lugeda ajakirjas Kultuur ja Elu publitseeritud EK(b)P linna- ja maakonnasekretäride aruannetest. Ka 208 leedulastest, lätlastest ja eestlastest RJRK Kõrgema kooli kursanti said juunipäevil oma rahva peal lisaks teoreetilistele praktilisi kogemusi omandada. Konkreetseid operatsiooni läbiviijate arve pole kahjuks võimalik välja pakkuda.
Küüditamine algas 14. juuni öösel kella ühe-kahe ajal. Operatsioon tuli läbi viia kolme päeva jooksul.
NSVLi Riikliku Julgeoleku rahvakomissari Vsevolod Merkulovi 17. juuni kokkuvõttes operatsiooni tulemustest Stalinile, Molotovile ja Beriale on Eestist äraviidute arvuna täheldatud 9146 isikut, kelle hulgas oli 3173 arreteeritut ja 5973 asumisele saadetut.
Nimetatud arvud on kõige lähemal Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) kogutud andmetele.

Parteiaktiiv sai osta küüditatute vara
Küüditatute vara kuulus konfiskeerimisele ning selle realiseerimine jäi täitevkomiteede esimeeste ja külanõukogu liikmete korraldada.
1941. aastal hindasid kindlaksmääratud usaldusmehed mahajäänud majapidamised ära, arvelevõetud vara ja inventar tuli mõõdukate hindadega kümne päeva jooksul ära müüa. Eraisikutest ostjatele eelistati partei- ja nõukogude asutusi ning töötajaid, kellele küüditatute vara natsionaliseerimise korras poolmuidu ära anti.
Konfiskeeritud varandus oli lubatud endistele omanikele kompenseerida, kuid ei mäletata, et kellelegi oleks realiseeritud vara kattena Siberisse raha saadetud.

Tuhanded küüditajad
Kinnipüütud laaditi autodele ja viidi jaamadesse, kus nad vagunitesse paigutati. Ka küüditatute konvoeerimise kohta olid eelnevalt koostatud eshelonide formeerimise skeemid – kuidas organiseerida kontingendi vastuvõtmine, nende valve ja ärasaatmine. Eshelonide konvoeerimisega ja järelevalvega tegelesid konvoiväed.
1941. aastal osales 85 000 Balti riikide ja Moldova kodaniku transportimisel 7000 siseasjade ja julgeoleku rahvakomissariaadi kaastöötajat, 1540 valvurit, 140 operatiivtöötajat ja 280 meditsiinitöötajat, kes olid ära jagatud 70 esheloni vahel. Seega tuli ühe esheloni kohta kaks operatiivtöötajat, 22 valvurit, neli meditsiinitöötajat ja 100 jõuministeeriumite kaastöötajat. Viimane arv näib liialdatuna, kuigi 1941. aasta pingelist sõjaeelset olukorda arvesse võttes pole see välistatud.
1941. aasta juunis läks Eestist Narva ja Irboska kaudu teele üheksa esheloni (nr 286–294) 10 016 küüditatuga.

Küüditatute elu Siberis
1941. aasta sügistalv oli erakordselt raske aeg. Elati suvebarakkides, hüttides, muldonnides, lautades, klubides, antud oludele sobimatutes ruumides. Kuigi inimese kohta oli ette nähtud 3 m² elamispinda, ulatus see reaalelus kohati ühe ruutmeetrini.
Eriti raske oli haigete inimeste ja laste olukord, kes ei olnud harjunud raske füüsilise tööga. Haiguste korral polnud arstiabi kusagilt võtta, ellu jäid tugevamad. Puudusid talveriided ja jalanõud, Eestist oli ära tuldud kergetes suveriietes. Aruannetest võib lugeda küüditatute abistamise meetmetest, sh ka soojade riietega varustamisest, mis aga enne abivajajateni jõudmist kohalike poolt laiali veeti.
Kuna leiba jagati tööpäevade eest, oli suvel viidutel neid põllutööde lõppedes liialt vähe kogunenud, mistõttu jäid nad leivast ilma. Tööpäevade arvestusel ei võetud arvesse teisi mittetöötavaid pereliikmeid, norme arvestati vaid ühe eest, millega tuli ära toita ka lapsed ja vanurid. Lisaks hoiti väljateenitud palku kuude kaupa kinni, lõpetades samal ajal avansina leiva jagamise.
Sõjajärgse perioodiga võrreldes ei saadud loota kodunt saadetavatele pakkidele. Polnud ka eriti asju, mida toidu vastu vahetada, 100 kilo perekonna kohta sisaldas vaid minimaalset. Needki kaasahaaratud esemed olid perede lahutamise ajal jaamas sageli segamini läinud ja nii sõitsid mitmed lasteriietega pambud meestega vangilaagritesse. Kalapüüdmise ja küttimise tarvis puudusid küüditatutel vahendid ning vajalik liikumisvabadus.

Küüditatute eest ei vastutanud keegi
Samas ei osatud küüditatuid tööle rakendada. Kohalik juhtkond ei pidanud seda enda ülesandeks, küüditatud kuulusid rohkem julgeolekutegelaste töövaldkonda.
1941. aasta sügisel tunnistas Gulagi ülem, et suvel küüditatute kontingendiga ei tegele ükski lüli SARKi aparaadist ega ka Gulagi väljasaadetute osakond, kuigi oli üks osalistest väljasaatmise operatsioonis. Sellest tulenevalt ei vastutanud keegi nende elamis- ja töötingimuste eest.
Igasugused muutused toimusid asumisele saadetute tarvis väga aeglaselt. Aastatel 1942–1943 oli Siberis ikaldus, millele järgnes kohutav nälja-aasta. Küüditatuid varustati toiduainetega kõige viimases järjekorras ning seda valusamad olid ka nende kannatused.
Olud viisid näljast nõrkevad inimesed varguseni. Peotäie vilja varastamine oli karistatav vangilaagrisse saatmisega, mille meeleheite piirini aetud emad tihtilugu teadlikult ette võtsid, et nende vangistamise järel lapsed lastekodudes, kuhu nad toitja kaotamise järel saadeti, ellu jääksid. Seda lokkavat hoolimatust, millega küüditatuid koheldi, on raske teisiti kui inimeste tahtlikuks hävitamiseks nimetada.

Artikkel põhineb Aigi Rahi-Tamme uuringule naisüliõpilaskorporatssiooni Filiae Paatriae koostatud raamatust"Küüditamised Eestis. // Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas." Artiklid ja elulood. Tartu, 2004.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)