Sõna käigu teoga kokku

Ilmselt on meie linnapildi õilistajad ilusama tänavaarhitektuuri nimel kõvasti mööda pannud. Seniste enam-vähem toiminud, parajalt ruumikate ja pikema puupingiga ootepaviljonide asemel hakkas peatustesse järsku tekkima mingeid beibelikke klaaspuurikesi. Pole neist ei vihma-, tuule- ega tuisuvarju! Sinna mahub 5–6 inimest ja külmale metallpingile ei võigi vanur või muu väsinu end toetada – istmik külmub ära. Otsekui vanas anekdoodis: kell on kena küll, aga ei käi!

Turistile võivad need ilusti disainitud putkud avaldada mingit esteetilist mõju, kuid ühistransporti kasutava pärismaalase jaoks on nood üsna abitud asjakesed. Ometi tahetakse Tallinnas juurutada hästi toimivat ja vähema keskkonnareostusega ühistransporti: jäta auto linnapiirile ja kasuta tramme, trolle, busse.

Ega tule sest hambutusest mingit head nahka enne, kui ühisliikluse korraldajad ja arendajad või kes nad ka pole, hakkavad endakorraldatud ühistransporti ka ise kasutama ning selle võlu ja valu omal nahal tundma.

Täiesti kohustuslikus korras peaks ühistranspordiga seotud ametnikud kasutama just ühistransporti ka tööalases asjaajamises, maailma mitte üksnes autoaknast vaatama. Ehk siis hakkaks jää liikuma? Ei saa ju olla, et kokk enda tehtut süüa kardab.

VÄINO UBINA, vanem trollikasutaja Mustamäelt

 [Paberkandja omanikele näha olevatel FOTODEL kaks ootekoda - üks palkidest, teine enam-vähem ülalkirjeldatule vastav]:

Maal bussiootlad massiivistuvad, linnas peetakse esmajärguliseks äärmuslikku läbipaistvust.

Jaga |