Meediavabadus Eestis naudib piiritut priiust

Eesti jagab tänavuses tabelis 4.–6. positsiooni koos Soome ja Iirimaaga, jäädes maha Islandist, Norrast ja Luksemburgist.

Euroopa Liidu riigid said oma ajakirjandusvabadusele enamasti hea hinnangu. Kõige kehvema tulemusega Euroopa riikidest oli 59. kohale jäänud Bulgaaria, kus peetakse tõsiseks probleemiks korruptsiooni ja poliitilist vägivalda. „Piirideta Reporterite“ tabeli kohaselt on ajakirjandusvabadus kõige kehvemas seisus Eritreas, Põhja-Koreas, Türkmenistanis, Birmas, Kuubas, Vietnamis ja Hiinas.

22. oktoobril Tallinna linnavalitsuse pressikonverentsil märkis linnapea Edgar Savisaar, et Eestis on ajakirjandusvabaduseni jõudmiseks pikk tee. „Ma arvan, et ajakirjandusvabaduse saavutamiseks on Eestil olemas veel väga suured reservid. 4.–6. koht ei ole kaugeltki kõrge. Ärge uskuge kõike, mida õlut libistades seal Michal (Reformierakonna peasekretär Kristen Michal – Toim.) ja teised ette ütlevad,“ sõnas Savisaar ajakirjanikele humoorikalt.

Kesknädala hinnangul on meediavabadus Eestis valikuline. Seda on saanud omal nahal tunda kõik eestimaalased, kes on üritanud meie meedias avaldada tsentristlikke või vasakpoolsemaid vaateid. Need jäävad kusagil arvamustoimetuse sahtlis lihtsalt tolmu koguma. Või hoopis paremaid aegu ootama? On selge, et majanduskriisiga hindab rahvas ümber oma senised väärtushinnangud, pöördudes enesehävituslikust ja piirideta laiutavast parempoolsusest elujaatava ja inimest rahale eelistava tsentristliku maailmakäsituse poole. Kn

INNO TÄHISMAA kirjutas meediavabadusest 22. oktoobril (innojairja.blogspot.com)

„Tõepoolest, Eesti on niiütelda nominaalselt kõrge ajakirjandusvabadusega riik. Pole mingeid erilisi seadusi, mis ajakirjanike vabadust piiraks. Kirjutada võib kõike, ehk nagu kuulutab InnoIrja bloog, kõik mis kannatab arvutisse toksida.

Ehk siis, igaüht võib ajakirjanduses sõimata seksihulluks, maniakiks, piidriks, mida iganes, ilma et sellega miskit hullemat kaasneks. Ja allikaviiteid võib suht vabalt kasutada.

Kui näiteks Poolas peab allikale teksti ette näitama. Venemaast ma ei hakka rääkima, seal kiusatakse ajakirjanikke taga.

Aga see on muidugi Eestis vaid fassaad. Väljastpoolt paistab kõik ilus. Seestpoolt kehtib kambakraatia ning meediapopulism, millele on viidanud Itaalia puhul Umberto Eco. Ehk siis on meedia teatud gruppide, huvisfääride mõju all, ja kui sa nende "sfääridega" raksu lähed, siis tambitakse sind mutta. Kasutades sedasama vabadust. Sest vabadusega ei kaasne erilist vastutust. Ja see, mis ta oligi, pressinõukogu, on täielik naljanumber.

Nii et võib öelda, et Eesti ajakirjandus on vaba, aga sama vaba nagu iga suvaline peldikusein. Igaüks võib sinna oma sitase näpuga jutte vedada, ja rohkem need, kes seda saavad paremini teha, kes istuvad, piltlikult öeldes, hommikust õhtuni peldikus, nagu seltsimehed Kadastik ja Näksip. Teisi suurt "atško" juurde ligi ei lasta. Või kui, siis ainult Hans H Luik. Ja ma nüüd ei oska öelda, kas selline vabadus ka hea on. Ja pealegi, rõõmustamiseks pole põhjust, sest Eesti langes võrreldes eelmise aastaga ühe koha võrra (möödunud aastal oli Eesti 3.).“

Jaga |