Pensionisambale lüüakse hingekella!

Võib öelda, et isegi erakordse usalduse, sest meie pensionisüsteem sündis ajal, kui kogu arenenud maailmas olid analoogilised kogumispensioni-süsteemid sajandivahetuse börsikriiside tõttu läbi elamas sügavat usalduskriisi, mille käigus inimeste tallele pandud tagavara nende näppude vahel ära sulas. Me nägime seda, kuid sellele vaatamata uskusime oma riiki ja võtsime selle riski. Mulle tundub, et rahva usaldust kogumispensioni-süsteemi vastu saab võrrelda üksnes rahva usaldusega Eesti krooni vastu.

Keskerakond on olnud kriitiline selle pensionipoliitika suhtes ning teinud omapoolseid ettepanekuid, kuidas seda muuta efektiivsemaks ja inimestele vastuvõetavamaks. Samas peab tunnistama, et sajad tuhanded inimesed  on ühinenud teise pensionisambaga, pannud sinna osa oma töötasust ja näinud selles enda jaoks perspektiivi. Keskerakond ei saa jätta neid inimesi tähele panemata, me peame kaitsema ka nende huvisid ning seetõttu me ei peagi õigeks teise pensionisamba külmutamist.

Rahvas uskus teise sambasse

Nii nagu rahvas 1992. aastal mõistis, et just oma kroon on see tugi, millele toetudes saame üles ehitada senisest jõukama riigi, nii saadi aru, et vanaduspõlve viletsusest on võimalik pääseda üksnes selleks ise raha kogudes. Ja nii nagu täiesti sõltumatult sellest, kes parasjagu valitsuses või Eesti Pangas ametis on või kuidas majanduse käsi käis, ei kadunud rahval kunagi usk oma kroonisse, nii ei olnud seni kadunud ka usk teise pensionisambasse. On ju nii, et samal ajal kui mis tahes teiste majanduspoliitiliste initsiatiivide suhtes püsivad lahkarvamused ja kriitika ka pärast nende ellurakendamist, said need kaks kogu rahva omaks ja saavutasid seeläbi erilise tähenduse.

Praegu kannavad töötajad ja riik kogumiskontodele igal aastal umbes kolm miljardit krooni.  Keskmise, neljakümne-aastase töötaja kohta teeb see kokku soliidse summa, vähemalt 120 miljardit krooni ehk natuke vähem kui seda on  riigieelarve kahe aasta maksulaekumised. Paraku peame täna kasutama sellest summast rääkides tinglikku kõneviisi, sest vaevalt karjapoisieast välja kasvanud süsteemile tahetakse pidurid peale panna ja maksed sinna ajutiselt lõpetada.

Öeldakse, et ainult kaheks aastaks, kuid igaüks meist teab, et maailmas ei ole ajutistest  püsivamaid asju. Samuti teavad kõik, kel natukegi aimu toimuvast, et ei maailmas (aga passiivses Eestis veel vähem) pole heade aastate saabumist varem kui kolme-nelja aasta järel oodata.

See tähendab, et kahe aasta jutt on selge petmine – ka kolme aasta pärast pole riigil raha kuskilt võtta. Vähemalt mitte siis, kui me ei korralda põhjalikult ümber oma maksusüsteemi. Hädavajalikud struktuurilised reformid meid hetkel eriti ei aita, sest suurt rahalist tulu neist paaril esimesel aastal loota ei ole. Kuid kui lahendus on maksusüsteemi ümberkorraldamises, miks seda siis teha kaks aastat hiljem ja mitte nüüd, ja miks tuua ohvriks viimane asi, millesse rahvas veel usub.

Almunia: Eesti valitsus ei peaks trikitama

Rahvuslikul kogumispensioni süsteemil on riigi majandusliku stabiilsuse tagamisel ja tema arenguplaanide finantseerimisel eriline koht. Maailmas ei ole vist suurimaid võlakirja- ja aktsiaomanikke kui rahvuslikud pensionifondid. Nii näiteks on Jaapani riigivõlg üks maailma suurimaid, kuid ega jaapanlastel seepärast eriti muret pole vaja tunda, sest see on sisevõlg rahvuslikele pensionifondidele.

Ja nii pole see ainult Jaapanis. Ka üle mere, Rootsis on pensionifondid rahaturul tõsisteks tegijateks, ja ma arvan, et seegi raha, mida Rootsi meile võimaldab, on osaliselt nende kogumispensioni fondide raha. Meie aga tahame millegipärast hetkehuvidest lähtudes sellisele tulevikuvõimalusele hingekella lööma hakata. Pealegi veel täiesti mõttetult.

Valitsus põhjendab küll, et nii on vaja toimida eurole ülemineku kindlustamiseks, kuid võib päris kindlalt väita, et sellised trikid toovad eurot meile sama vähe kui aktsiiside kiirendatud korras tõstmine, mis tõi meile euro asemel hoopis kümnest protsendist kõrgema inflatsiooni ja koos sellega majanduse konkurentsivõime vähenemise. Eurot teise pensionisamba katkestamine meile lähemale ei too. Võime selles päris kindlad olla, sest Almunia hiljutisest vastusest Ansipile ei saa midagi muud välja lugeda kui viisakat soovitust: ärge trikitage, see ei vii teid kuhugi.

Kuid paraku ei ela meie peaminister enam ammu reaalses maailmas.

EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees

Jaga |