Kolm aastat töötad, saad ühe pensiaasta. Kes selle ebaõigluse kehtestas?

Valitsus kinnitas 2014. a riikliku pensioniindeksi väärtuseks 1,058. Selle indeksiga korrutatakse läbi riiklike pensionide arvutamise aluseks olevad näitajad: pensioni baasosa ja aastahinne, samuti rahvapensionimäär.

Indekseerimisega vaid lollitatakse rahvast

Pensionide indekseerimist on korduvalt kritiseeritud. Majandusteadlane Olev Raju kirjutas 2001. aasta Kesknädalas, et kui võeti vastu pensionide indekseerimise seadus, tõid valitsusmeelsed meediakanalid näite, mis pidi tõestama, kui hea see pensionäride jaoks on. „Kui inflatsioon kasvab 4 protsenti ja sotsiaalmaksu laekumised 8 protsenti, siis pensionid kasvavad (4+8 :2) = 6 protsenti ehk inflatsioonist kiiremini. Pensionäride elatustase kasvab. Selle kohta kehtib vaid üks ütlus: lollitamine,“ kirjutas Raju.

 Toonases Mart Laari valitsuses oli sotsiaalministriks tänane Riigikogu esimees Eiki Nestor (SDE), keda ühemõtteliselt peetakse indekseerimisseaduse autoriks.

 Praegugi koalitsioonis olev SDE kiidab oma kodulehel indekseerimist jätkuvalt: „Viisime sisse pensionide indekseerimise, ehk teisisõnu peatasime sellega erinevate erakondade manipuleerimise eakate inimeste häältega, mille sümboliks oli mõnesajakroonise pensionitõusu kehtestamine enne valimisi.“

 „Tänu sotsidele tõuseb nüüd pension igal aastal kindlate reeglite alusel,“ pakatavad sotsid enesekiitusest.

Tõus paraku ei peegelda tegelikkust

Tegelikult peegeldab aga pensionieelikute ja pensionäride heaolu nende võimekus pensionisumma eest vastav kogus kaupu ja teenuseid tarbida. Samuti saab riigi sotsiaalset hoolivust mõõta asjaoluga, kui palju vaeva tuleb näha enam-vähem elamisväärse pensionisumma väljateenimiseks.

 Pole kuigi inimlik see parempoolse valitsuse tegu nende töötavate inimeste suhtes, kes miinimumpalka teenides peavad kolm aastat tööl käima, et saada üht pensioniaastat, ja nii juba üle kümne aasta.

Praegune indekseerimissüsteem pakub ebameeldiva ja lausa ebaõiglase võimaluse enne pensionile saamist eriti pingeliselt töötada. Iseäranis suur rabelemine saab osaks madalapalgalistele inimestele, keda on viimastel andmetel meil koguni 335 000 (ehk pool kõigist palgasaajatest) ning keda on rohkesti just maapiirkondades ja väikelinnades. Paraku enamik inimesi ei kuulu masohhistide kategooriasse, kes enda piitsutamist naudiks.

 Tänase sotsiaalpoliitika kavandajad peaks mõtlema ka endale, sest igaühel, kel tervist ja õnne jätkub, on võimalus saada pensionäriks. Miks peaks aga väärikamasse ikka jõudnud mees või naine pidama niipalju kehvemat pensionipõlve kui tema eakaaslane mõnes põlises heaoluriigis? Eestlane töötab hullupööra palju ja tal on õigus ka väärikale kohtlemisele vanemas eas.

Toimetuselt

Vääraka pensioniseaduse kehtestasid Isamaaliit, SDE ja Reform

Pensionide indekseerimise seadus võeti vastu 5. detsembril 2001. Valitsust juhtis Mart Laar peaministrina ning koalitsioonis olid Isamaaliit, Mõõdukad ja Reformierakond. Sotsiaalministri portfelli kandis Eiki Nestor, seaduse üks autoreid. (Mõõdukad olid vahepeal saanud sotsideks.) Mart Laari valitsus toimis 25. märtsist 1999 kuni 28. jaanuarini 2002.

 [esiletõste]    Pole kuigi inimlik see parempoolse valitsuse tegu nende töötavate inimeste suhtes, kes miinimumpalka teenides peavad kolm aastat tööl käima, et saada üht pensioniaastat.

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator

Jaga |