Puue - mitte kui takistus, vaid kui võimalus

Kuigi nõukogude ajal selliseid inimesi nagu kurte, pimedaid või liikumispuudelisi peaaegu et ei näinudki, siis tänapäeva Eesti ühiskonnas on nad täiesti olemas, meie keskel ja meie seas. See on märk sellest, et ühiskond on muutunud sallivamaks ning seetõttu ka arenenumaks.

Täna oleme jõudnud ajas kohta, kus võin oma pealkirja julgelt välja käia. Usun, et nii mõnigi mõistab mu mõtet.

Inimestele meeldib erineda

Teadagi meeldib inimestele üksteisest erineda. Ikka tahetakse olla originaalsed, soovitakse eristuda. Erilisus toob tähelepanu. Tähelepanu võib tuua soosingu. Muide, poliitikas, nagu ka muusika- või filmimaailmas, on ju äärmiselt oluline olla teistest erinev. Kuid me ei pea erilisust mõistma vaid üksikisiku tasandilt. Minnes edasi rühmatasandile, näeme elu enda ümber märksa laiemalt.

Meie ümber on heteroseksuaalsed, homoseksuaalsed, mustanahalised, pikad, lühikesed, paksud, peenikesed, punapäised, madala häälega, kiired, aeglased, parempoolsed ja kindlasti ka tsentristlike vaadetega inimesed. Kuid on ka puudega inimesi. Puudega, mitte keskküttega - nagu armastavad puudega inimesed naljatleda. Mitmekülgsus on see, mis seda virvarri võiks kõige ilmekamalt iseloomustada. Mitmekülgsus aitab teha paremaid otsuseid, leida tõhusamaid lahendusi. Mitmekülgsus viib edasi. Ka Keskerakonna tugevus seisneb selles, et ta on endasse haaranud erinevaid inimesi. See aitab näha meie teele kerkinud probleeme võimalikult erinevatest vaatenurkadest.

Küsimus on tahtejõus

Tuleme nüüd tagasi pealkirja juurde. Puue kui õnnistus. Mis see on? Kui vaatame ajalukku, näeme, et kui keegi ei näe, ei kuule või ei suuda rääkida või ei suuda ühteaegu ei rääkida, näha või kuulda, siis võib ta oma eluga ikkagi suurepäraselt toime tulla. Näitena toon Helen Kelleri. Küsimus on tahtejõus.

Olgu siis puudega inimene eeskujuks neile, kellel puuet ei ole, kuid kes pidevalt vinguvad, miks nad selle ja tolle asjaga hakkama ei saa. Küsimus on tahtejõus! Puue on küll takistus, kuid paneb tihtipeale inimesi ennast ületama, et nad saaksid tõestada teistele, et saavad hakkama. Olen Põhja-Eesti Pimedate ?hingu juhatuse liige ja ma tean, et selliseid inimesi, kes end iga päev ületavad, leidub ka siin, Maarjamaal.

Puue kui võimalus

Seega on puue ju ikkagi kui võimalus. Saatus või Jumal või Universum on sinult midagi ära võtnud, näiteks liikumisvõime, nägemisvõime või midagi muud. Sa ületad selle takistuse ja saavutad rohkem kui mõni teine, kellel ei ole ses mõttes häda midagi, kuid kes ikkagi otsib abi viinast või süüdistab kogu maailma oma saamatuses.

Puue aitab ka puudeta inimestel mõista, et on olemas teistsuguseid olekuid, ehk siis võib olla seisundeid, kus inimene ei mõista, mida talle räägitakse, ta ei kuule või ei näe sind. Samas on see ka kogemus inimestele, kes peavad puudega elama. Nende psühholoogia muutub.

Muide, omast kogemusest võin öelda, et vaegnägijaid ja pimedaid ei saa samuti ühte patta panna. Pime nimelt elab ikka totaalselt teistsuguses maailmas kui inimene, kelle nägemine on häiritud. Pimeda inimese psühholoogia võib olla tõeliselt põnev uurimuskogemus. Sedasama usun ka kurdi inimese kohta.

Seetõttu, kallis lugeja, järgmine kord, kui kohtad oma teel mõnda puudega inimest, siis näe temast võimalust mõistmiseks, oma silmaringi ja maailmatunnetuse laiendamiseks. Puudega inimene on võimaluseks ka Sulle!

PRIIT KUTSER, Tallinna Ülikooli magistrant

Jaga |