Kas tahame Eesti riiki päästa või ei taha? Selles on küsimus

Meie valitsuses ei ole ühtki heas mõttes silmapaistvat, karismaatilist tegelast, kes tahaks vaeva näha Eesti riigi päästmisega. Nende soov oli pääseda valitsusse, kindlustada endile astmeteta tulumaksuga kõrge palk, aga see, mis ärksama hingega inimesele korda läheb - et rahvas püsima jääks - ei lähe neile korda. Pigem nad avalikult eitavad seda probleemi.

Riigist lahkujaile oli peaministrilt järelhüüd: „Las lähevad!" Mis muud tal oligi öelda? Siiajääjaile on antud lubadus: „Viime Eesti viie rikkama riigi hulka!" Lihtsameelseid valijaid on meie seas piisavalt. Isegi siis, kui jõuaksime viie rikkama riigi hulka, ei oleks sellest mitte kõikidel meie elanikel kasu.

Üle poole sajandi pole meie riigi pinnal sõditud ja sellest 20 aastat oleme olnud taas iseseisvad, aga meil on hulgaliselt töötuid, kodutuid, varganägusid, lisaks narkomaanid. Pluss igavene hulk tilu-lilu-tegelasi ja irvhambaid. Oleme jõudnud mitte viie rikkama hulka nagu meile lubati, vaid olukorda nagu oleks meie maast sõda üle käinud.

Ainus, mis meil tõusujoones käib, on Tallinna areng. Selles linnas elanikearv kasvab. Võiks arvata, et riigivalitsejad eesotsas presidendiga tunnustavad Tallinna juhte nende pingutuste ja saavutuste eest? Võta näpust! Enne tunnustab ta mõnda uinu-muinu-lambapead kui meie karismaatilist pealinna linnapead.

Kas meie rahvale jõuab ükskord pärale, et Eesti riigis on midagi mäda?

H. KUKK, Tartu

Jaga |