Ma ei taha olla nagu Ansip

Kusjuures tellija ei olnud seekord mitte lihtsalt mingisugune abstraktne Eesti Vabariik, vaid täiesti konkreetne Andrus Ansipi valitsus, kes, nagu  mäletate, korraldas 2007. aastal provokatsiooni „Pronkssõduri kuju teisaldamine Tallinna kesklinnast", pärast mida hakkas idavirumaalastele saatma üleskutseid võtta Eesti kodakondsus.

Ma ei meenutanud  toda fakti juhuslikult. Kujutan ette, et nii vastuoluline käitumine pole tingitud mitte lihtsalt kliinilisest lollusest, vaid, mis veel hullem, sellest, et venekeelsetesse ühiskonnaliikmetesse suhtutakse kui ajuvabadesse idiootidesse. Sülitati pühadele asjadele, ning kellele see ei meeldinud, anti vastu vahtimist, aga pole midagi - tiblad neelavad solvangu alla ning jooksevad kui üks mees nende käest, kes sülitasid ja vastu vahtimist virutasid, siniseid passe lunima.

Selline ongi integratsioon Eesti moodi. Peakangelasteks on valitud Sergei Metlev, kes gümnaasiumijuntsuna teatas, mida Vene saadik tohtis või ei tohtinud öelda, ja kes praegu kutsub üles vene koolide kiiremale eestistamisele. Ning  Jevgeni Krištafovitš, kes 2007. aasta mais võttis osa toonase Riigikogu viitsespiikri Kristiina Ojulandi korraldatud rahvusvähemuste ümarlauast, mis kiitis valitsuse tegevuse sama aasta aprillis täielikult heaks. Muide, toosama Krištafovitš, kes nimetab ennast venelaste esindajaks Eestis, kogus viimastel omavalitsuste valimistel  7 häält - nii palju siis esindamisest.

Integratsioonile raisatakse hulk raha, mille abil oleks võinud luua näiteks uusi töökohti. Aga ei: Euroopa peab nägema, kuidas Eesti riik püüab rahvusvähemusi integreerida. Kusjuures, nagu tunda, on jutt minu ja teiste mitte-eestlaste integreerimisest kuhugi. Keegi isegi ei eelda, et ka eestlased mingeid samme vastu astuksid.

Pressikonverents näitas, et taoline väärastunud käitumine ongi Ansipi integratsiooni eesmärk. Integratsioon tähendab seda, et venelased räägiksid hästi eesti keelt ning mõtleksid samamoodi nagu ansipid ja laarid ning neile hingelähedased metlevid ja krištafovitšid.

Kui sama terminit kasutada, siis olen nõus integreeruma koos oma kolleegidega ajalehest Kesknädal, koos Urmi Reinde ja Ivari Veega näiteks. Või niisuguste mõistvate inimestega nagu Juhan Kivirähk ja Rein Toomla. Lihtsalt seepärast, et alati tahaks olla tarkade ja heade inimeste sarnane. Kuid ma ei taha mitte mingil juhul sarnaneda endistele kommunistlikele funktsionääridele ja komsomoliaktivistidele, kes täna on sõltumatu Eesti Vabariigi peapatriootideks ümber sündinud. Aga just ümbersünni heakskiitmist tahab minult praegune integratsiooniprogramm.

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

Jaga |