Eesti võiks anda eeskuju maailmaparandamises

Herbert Vainu,      05. aprill 2006


Headus ja halbus on nii vastandid kui ka kaksikvennad. Eestis esineb mõlemat rohkesti. Ühel pool on majanduse ülikiire areng enamjaolt välismaiste firmade innovatsiooni najal, väikeriigi kohta suhteliselt suur hulk olümpiamedaleid, hiidmuuseum KUMU, värske seadus laste peksmise ja söömasundimise ärakeelamiseks jne. Ent omataoliste riikidega võrreldes on Eestis rohkem ka vägivalda, enese ja teiste tapmist, alkoholi- ja uimastipruukimist, kaklemist ja kiskumist, petturlust jne. Erastamine muudeti meil ärastamiseks, elu peasihiks on upitatud rikastumine mis tahes hinnaga.

Kuidas parandada seda olukorda, mida võib nimetada eetiliseks kriisiks?

Esmajoones tuleks alustada mitte niivõrd maailma, kuivõrd Eesti parandamisest. Ent nõnda, et see saaks maailmale eeskujuks.
Üks teaduslikke käsitusi, mis võiks Eesti paremaks muutmisel toimida, on õpetus emotsionaalsest ehk tundeintelligentsusest. Selle algmed sisalduvad religioossetes õpetustes, näiteks kristlikus kümnes käsus, kuid paraku ei arvesta praegusi olusid.

Ühiskonna edasiliikumise üheks eelduseks peetakse meil konkurentsi, mis tihtipeale aga pole eetikaga kooskõlas. Õpetus emotsionaalsest intelligentsusest näeb ette selle vastuolu likvideerimist – konkurentsi ühildamist aususe ja üksteiseabistamisega, erinevate arusaamade vahele silla ehitamist, vaidlemist vastaspoolt solvamata jne. Midagi niisugust, mida spordis on saavutatud dopingukontrolli abil. Inimestel oleks siis elust rohkem rõõmu ja konkurents tähendaks neile esmajoones üldise intelligentsuse kasvatamist, selle asemel et üksteisele jalga taha panna. Ning mõistmist, et teistmoodi talitada oleks häbiasi.

Ajaloos leidub küllalt näiteid, kus mingi ideoloogia kandjad on püüdnud maailma parandada räigete vahenditega – inkvisitsioon, küüditamised ja muud sellesarnased teoviisid kõrvaldasid ühiskonnast inimesi, kel arvati puuduvat eeldused ideaalmaailmas elamiseks. Selline, emotsionaalsele intelligentsusele täiesti vastuvõetamatu metsikus on suurendanud skeptilist suhtumist maailmaparandamisse üldse. Kriminaalne element tuleb muidugi mõneks ajaks avalikust elust eemaldada, kuid vangivalvurite ülesandeks peaks olema neilegi emotsionaalse intelligentsuse õpetamine.

USA psühholoog David Goleman, kelle põhjalikke raamatuid emotsionaalse intelligentsuse kasvatamisest on nüüd ka eesti keeles, kirjutab, et mõnes Ameerika koolis on sel alal saavutatud üsna positiivseid tulemusi, kuid paraku vaid „üsna". Kui täiskasvanud elavad paljuski teistsuguste põhimõtete järgi, on lastele raske uut ellusuhtumist sisendada.
Kahtlemata on Eestil häid eeldusi algatada emotsionaalse intelligentsuse (võib-olla vajaks see lihtsamat nimetust) muutmist kooliõppeaineks. Meil peaks jätkuma psühholooge vastavate programmide koostamiseks ja elupraktikaga kooskõlla viimiseks.
Emotsionaalse intelligentsuse sisendamine tuleks muuta üleriigiliseks ettevõtmiseks. Eeskuju peaksid andma Riigikogu ja kogu ülemuskond. Ning muidugi meedia, kes seni on seoses püüdega lugejas-, kuulajas- ja vaatajaskonda suurendada liialt taotlenud sensatsioonilisust. Vaja oleks propageerida, et aineliste väärtuste kokkukraapimise asemel saagu tähtsamaks perekonnarõõmud – siis loome ka eeldused, et sündimus saavutaks ülekaalu suremuse suhtes, kaoks eesti rahvuse hävimise oht.

Eestil oleks siis võimalus olla millegi suure algatajaks mitte üksnes oma rahva,vaid kogu maailma arengu jaoks. Ainult et – kas me tahame ja suudame?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)