Nädala juubilar Ivan Šiškin 180

Mets - see vaese mehe kasukas ja varaait. Kujutav kunst oma tõelises tähenduses. Realism, ent mitte protokolliline, vaid kujutatust suuremat sõnumit kandev.

Alles hiljem märkad, et maali esiplaanil on linase särgi ja tumedate pükstega talumees, kes metsa sisenemas. Ja see pole eestlane, sest tal pole särk püksi topitud, vaid pükste peale vöötatud. Venelane! Selle avastanud, oled sunnitud mõtlema, et mis seal vahet, kas siin on vene männimets või eesti männimets. Seal kuskil Peterburi taga või Pihkva ja Novgorodi kandis on ju loodus samasugune nagu Eestis. Metsadeski samasugused puud.

Õigupoolest on Šiškin mitte ainult Venemaal maalinud. Pärast Peterburi Kunstide Akadeemia lõpetamist (1860) oli ta akadeemia nn pensionäriks Münchenis, Prahas, Düsseldorfis, Zürichis. Kus ta ka ei viibinud, ikka oli talle esmahuvitav maastik.

Elama jäi ta küll Peterburgi, kuid sealt tegi ta suviseid väljasõite. Eestissegi. Eriti meeldisid talle Kirde-Eesti klindilt avanevad avarad vaated merele, mida ta korduvalt maalis. Tuleb tunnistada, et vene maastikumaalile ongi üldiselt omane avarate panoraamide eelistamine.

Suur maa, avarad stepid. Kahjuks pole need lõpmatuse hõnguga merepildid Eestisse jõudnud, vaid on jäänud toppama Venemaa kunstikogudesse.

Meile kui metsa- ja rannarahvale sobivad vaatamiseks mõlemad Šiškini maastikumaali suundumused - nii panoraamsed avarused kui ka intiimsed metsasopikesed.

Vanemad inimesed peaksid veel mäletama pärast sõda taastatud Tallinna Balti jaama riputatud pilte, mis pidid aitama meid internatsionaalsemaks muuta. Nende hulgas ei puudunud koopia Ivan Šiškini kõige kuulsamast maastikumaalist, millel metsalagendik kolme sealsamas askeldava karuga. Lapsena meeldis see mullegi. Alles täiskasvanuna sain teada, et maastikumaalile pühendunud kunstnik ei söandanud ise karusid maalida, vaid palus seda teha ühel oma sõpradest. See ei kahanda pildi väärtust.

Nõukogude ajal serveeriti Ivan Šiškinit kui peredviižnikut, mitte kui akadeemikut. Oli ta ju millalgi maalikunsti professorina lausa Kunstide Akadeemia maastikumaali osakonna juhataja.

Hakkame ka unustama, kes need peredviižnikud olid. Aastaks 1870 oli Venemaal kujunenud rühmitus demokraatlikult häälestatud kunstnikke, kes leidsid, et akademismi aeg on ümber. Neil sai villand antiiksete kreeka-rooma süžeede korrutamisest ja võltspaatosest.

Tekkis kriitilise realismi suundumus, mille varal taheti tõetruult kujutada ehedat vene elu nii selle toreduses kui ka koleduses. Ühtlasi leidsid nad, et kunst peab jõudma aristokraatlikest salongidest ja paleedest ka rahva sekka, lihtsate inimesteni. Sellised kunstnikud nagu I. Kramskoi (esindatud Kadrioruski), N. Gay, G. Mjassojedov, V. Perov, I. Šiškin jt rajasid 1870. aastal Kunsti Rändnäituste Vennaskonna (Tovarištšestvo peredvižnõh hudožestvennõh võstavok). Hiljem liitusid nendega sellised säravad kujud nagu I. Repin (meilgi Kadriorus näha), I. Levitan, vennad Vasnetsovid, A. Savrassov ja paljud teised. Vennaskonna liikmeid hakati nimetama rändnäituslasteks, vene keeli peredvižniki. Samal ajal kui Prantsusmaal hakkas sündima formaalseid uuendusi esitav estetistlik impressionism, eelistasid Vene modernistid tugeva literatuurse ja sotsiaalse alltekstiga kriitilist realismi. Vormikõnelt jäi see konservatiivseks kuni XIX sajandi lõpuni, tuginedes akadeemilisele realismile.

Nõukogude ajal ülistati peredviižnikuid kui kunstikultuuri kõrgeimat saavutust ning nõuti ka „vennasrahvaste", sealhulgas eesti kunstnikelt peredviižnikute laadi matkimist, kuid ilma kriitilise noodita. Kui meil algas 1960. aastatel kunsti vabanemine „sotsialistliku realismi" kammitsatest ning Eesti näitusesaalidesse ilmusid Lääne-Euroopa moodsatest kunstivooludest innustunud teosed, minetasid peredviižnikud meie kunstiavalikkuse silmis suure osa oma särast.

Ent aeg on nii palju edasi läinud, et kujutav kunst on asendumas installatsioonide, performance´ite ja videodega. Koguni mõned meie kunstiakadeemia professorid väidavad, et kunstnikuks saamiseks pole enam vaja osata ei joonistada ega maalida. Moodne kunst ei püüa olla ei kujutav ega kaunis. Sotsiaalkriitiline suund ja literatuursus on küll samavõrd moes nagu omaaegsetel peredviižnikutel, kuid sellises vormikõnes, millest suur osa kunstipublikust aru ei saa. Põhimõte „Kunst kuulub rahvale" on hüljatud. Hiljuti oli Tallinnas Draakoni galerii aknal selle hoiaku sümboolne matus: kalmisturist pärja ja tekstiga „Kunst kuulub rahvale".

Nooruke autor ei saanud vist isegi aru, kui ülbe ta on.

Sel taustal pole imeks panna, et meie Kunstihoones lõi uuema aja publikurekordi Enn Kunila erakogu näitus, mis esitas eesti maalikunsti klassikat Konrad Mägist Olev Subbini. See äratas iha näha pilte, mille autorid ka maalida, joonistada ja kujutada oskasid (või oskavad) ning esitavad meile midagi kaunist ja meeliülendavat.

Tunnistan minagi, et vaatan parema meelega Ivan Šiškini metsavaadet kolme karuga kui „kunsti matust", võdisevat videot, pulkadest või utiilist kokku klopsitud moodustist või etendust, mille vältel keegi ühte jalga üle põlve tõstab ja langetab.

25. jaanuaril täitub 180 aastat vene maastikumaali korüfee Ivan Šiškini sünnist. Ta tuli ilmale 1832. aastal Jelabugas Tatarimaal ning lõpetas oma elupäevad Peterburis 20. märtsil 1898. Tema loomingu säravaim osa on koondunud Tretjakovi galeriisse ja Vene Muuseumi. Muidugi on tema maale ja oforditehnikas gravüüre ka mujal, sealhulgas meil Kadriorus.

JÜRI KUUSKEMAA

Jaga |