Palgatõus Eesti moodi

MÄRT SULTS, Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor, Tallinna linnavolikogu liige

Kuulasin meie valitsuse ettekandeid palkade tõusust ja mittetõusust, hindade tõusust ja miskist müstilisest majanduskasvust. Jäi mulje, et on jälle mitu Eestit - üks, kus ei panda pannakse juhtide palkadele ülempiire, ja teine, kus peab hakkama saama sellega, mis rikkamast Eestist järele jääb.

Üks Eesti arvab ja arvestab, et teises Eestis elab aateline ja südametunnistusega kodanikkond, kes teeb oma töö ükskõik millise palga eest korralikult ja kohusetundlikult ära. Jutt käib põhiliselt õpetajatest, sest ma ise olen õpetaja, lisaks koolijuht, kes Tallinna linnavolinikuna peab inimestele lahti seletama valitsuse iga järgneva trikitamise õpetajate palgapoliitikas. Õpetajad teevad oma töö nagu nii ehk naa ära. Eesti Vabariigis kasvanud ja hariduse saanud õpetajad tahavad aga saada Soome kolleegidega sarnast palka ega saa aru, kuidas meil seda raha ei ole.

Kuidas see punane loosung oligi: "Igaühele tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi!" Nõukaajal oli tore, vähemalt loosung oli olemas. Ma ei usu, et lisaks õpetajatele ka politseinikud, arstid, tuletõrjujad jätaksid oma töö tegemata ja hülgaksid eesti inimese (palganumbrit vaadates), kui ta satub hätta. 

Meid valmistatakse ette vaesuseks

Meid valmistatakse ju ette elama vaesuse tingimustes.

Suur poekett müüb juustusarnast toodet,  ja selle hind on ka soodne, s.t õige juustu hinnast ikka kõvasti odavam. Ostsin, proovisin, sülitasin selle surrogaadi prügikasti. Praegu veel ei maitsenud, aga paari aasta pärast... miks mitte.

Riigis on õpetaja sattunud nende riigitöötajate valimisse, kelle palk külmutati kolmeks aastaks.

Ei taha kohe mõelda, kui mitu eurot on kolme aasta pärast miinimumostukorvi hind, korteriüüridest, veest ja elektrist rääkimata. Arvan, et see arv on üsna suur, ning õpetajapalgast muuks ei jätkugi.

Arvan ka, et masu pole kaugeltki läbi. Vaadake mõistlikult ja mõtestatult ringi, ja näete ise: meedia kirjeldused meie olukorrast ja majanduskasvust ei vasta reaalpildile.

Mitte õpetaja palk, vaid õpetaja toetus

Olgu, hakkame siis tõstma õpetajate palka. Seaduses on öeldud, et palka makstakse reaalselt töötatud aja eest ja et ettemakseid ei teostata. Ma sõnastaksin õpetajate palga ümber: õpetajale makstav riigipoolne toetus. Kahe aasta pärast oleks selle palga nimi ellujäämiskomplekt.

Hinnad tõusevad nii otse kui ka kaudselt. Palga/toetuse eest saab märkamatult, aga kindla peale iga päevaga vähem osta. Märkamatult on muutunud toitumusharjumused, kultuuriürituste külastatavus jne. Olukorrad, mis tundusid igapäevased, on muutunud sündmusteks.

Lubati õpetajate palka tõsta 20%, ei tõstetud, hoopiski külmutati selle aasta tasemele kolmeks aastaks. Kuidas saaks rahahulka suurendamata tõsta palka? Lühendame töötatud aega ja tõstame töö intensiivsust sama raha eest.

Selgitan.

Ühe õppetunni pikkus on 45 minutit, 20% sellest 9 minutit. Lihtsa tehtega saame tunni pikkuseks 45-9 = 36 minutit. Palk jääb õpetajal muutumatuks, selliseks nagu riik määras ja külmutas. Ja me oleme sisemise reservi arvelt saanud tõsta õpetajate palka 20%. Talle makstakse sama palk töö intensiivistamise arvelt, samas jääb tal ühe tunni pealt 9 minutit tasustatavat lisaaega, millega ta saab luua lisaväärtust endale ja koolile. Õpetajal, kellel on tundide normkoormus 24 tundi, tekib siis nädalas 216 loomingulist tasustatavat lisaminutit, mis omakorda aga moodustavad 216 : 60 = 3,6 tundi. 3,6 tundi on juba arvestatav tunnivaba tasustatud lisaaeg nädalas. Seda juba esimesel aastal.

Koolide surmavanker liigub

Teame, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on täitmiseks kõikidele koolidele, samuti riigieksamid. Riigi poolt soositud erakoolid muidugi käsivad oma lapsevanematel selle 9  minutit kinni maksta, ja nii saavadki erakoolide õpetajad oma palgatõusu kätte. Õpilastel jääb 9 minutit edu teiste munitsipaalkoolide õpilaste ees. Ma arvan, et riik nii arvestabki - eesmärgiks munitsipaalkoolid välja suretada ja muuta need algkoolideks.

Teisel aastal hakkab surmavanker kiiremini liikuma. Ühe õppetunni pikkuseks on juba 36 minutist 20% lühem aeg. Seega teisel palga külmutamise aastal oleks munitsipaalkoolides ühe õppetunni pikkus 36 - 7,2 = 28,8 minutit. Erakoolides ja kesklinnakoolides muidugi kästakse lapsevanematel taas vahe kinni maksta, ja nad maksavadki. Nende lastel on tekkinud juba edumaa 16,2 minutit intensiivset õpiaega võrreldes keskmiste koolide õpilastega. Enamik keskmistest koolidest ei saa oma lapsevanemaid selliseks väljaminekuks sundida, sest lapsevanematel lihtsalt ei ole raha ja nad juba söövadki juustusarnase maitsega juustutoodet.

Õpetajal tekib juurde 172,8 tasustatud lisaminutit, mis on tema palgatõusuks. See teeb siis 172,8 : 60 = 2,88 tundi.

Teist külmutatud palgaga õppeaastat alustab siis munitsipaalkooli õpetaja 28,8-minutiste tundidega, täites ikka riigi poolt ette antud seaduslikke kriteeriume.

Õpetajal on nüüd tekkinud tunnivaba aega, palgatõusuna käsitletavat ressurssi 3,6 + 2,88 = 6,48 tundi. Nähtamatult on õpilaste koolinädal muutunud neljapäevaliseks ja täiskohaga õpetajatel üks oma koolist tunnivaba päev, mida õpetaja võib kasutada kasvõi tasuliste järeleaitamistundide andmiseks. Eriti „ilus" oleks riigi poolt vaadatuna, kui need järeleaitamistunnid toimuksid samas koolis, kust saadi palgatõusuks oma koolist vaba päev. 

Kolmas aasta algab siis täiskohaga munitsipaalkooli õpetajal, kelle normkoormuseks on 24 tundi, 20% lühema õppetunniga kui teisel aastal.

Seega tunni pikkuseks jääb juba 28,8 - 5,76 =  23,04 minutit. Õpetajal tekkis juurde 138,24 tunnivaba lisaminutit, mis siis omakorda teeb  138,24 : 60 = 2,3 tundi nädalas.

Me oleme nüüd jõudnud kolmanda külmutatud palgaga õppeaasta algusesse. Riik on meilt ära külmutanud 3,6 + 2,88 + 2,3 = 8,78 tundi õpetamisaega nädalas, et mitte maksta lubatud palgatõusu ja andnud rikastele õppuritele 21,96 minutit intensiivset õpiaega edumaad. Kui  nüüd võtta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted ette, siis tuleb munitsipaalgümnaasiumidel see läbida ja ka omandada haridusena kolme õppepäevaga nädalas. Sellega saavad ju õiged eestlased hakkama. Kas võrdse kohtlemise printsiip on aga täidetud, nagu meie põhiseadus ette näeb, või on see põhiseadus natukene vildak?

Riigi tulevikul silmus kaelas

Kas palgatõus tööaja lühendamisega töö intensiivsuse tõstmise arvel on sellises mahus tark tegu? Ei ole, aga kus on alternatiiv? (Julgen arvata, et ma tean vastust!) Kolleegid Eesti Koolijuhtide Ühendusest, ärge tegelge pisiasjadega! Meie riigi tulevikule on silmus kaela visatud. Meie riik nõuab munitsipaalkoolide õpetajatelt kolmandaks aastaks 8,78 (siia tuleb juurde arvestada üldtööaja koefitsient) tundi tasuta orjatööd; orjatöö kasutamine on praeguses maailmas aga keelatud tegevus.

Samas, õpetajaid on alati peetud sutsu kiiksuga inimesteks, aga kas me oleme siis suisa lollid, kui oleme nõus kinni maksma, sülitades näkku oma õpilastele, aadetele ja professionaalsusele, Toompea veidrike mingi sooja maa savannikooli vibuküttide tasemel vastu võetud otsused.

Mina defineeriks Haridusministeeriumi motot nõndaviisi:

Mitte keegi siin, minu Eestis, kui mina (minister) pole seda määranud, ei tohi omada haridust, kui mina (minister) pole seda lubanud ega ette andnud õpetatava taset ja mahtu, sest see, kelle käes on võim ja vägi, see määrab endale järeltuleva põlvkonna päritolu ja nendele järelkasvajatele antava hariduse taseme ning selleks vajaminevad vahendid...

Olgu see moto põhiseaduses pisut teisiti kirjeldatud, aga kui rahvas „väga tahab", muudame põhiseaduse sõnastust juba järgmisel istungil, meil on president juba valitud.

Omavalitsused elavad ilma riigi rahata

Ainuke nõrk koht selles Eesti Vabariigi valitsuse praeguses genotsiidiplaanis oma rahvale ja riigi järjepidevusele on järjest tugevnevad omavalitsused, kes saavad ilma riigi rahata ehitada ja avada oma koole ning palgata ise õpetajaid sinna tööle. Suure algustähega õpetajad on saadaval praeguses olukorras igasse maakonda, kes mingilgi määral saab oma siseasju otsustada riigi rahakotist sõltumata.

Ja jääbki ainult müüt, et Tallinna eliitkoolides on arvestatav haridustase. Omavalitsused, kes suudavad õpetajate, arstide, päästemeeste jt palgatõusud välja vedada, ongi võitjad. Riigis las olgu masu pealegi lõppenud; las statistikud lihtrahva hullutamiseks arvutavad riigi arvestuslikku olematut majanduskasvu - õpetajate palgad on kolmeks aastaks päriselt külmutatud.

-o-

-o-

Jaga |